noorele neitsisüdamele, laskudes kergelt ja ettevaatlikult nagu linnuke oksale: võõras hääl, krabin — ja juba ta lendab ära.
Oblomov ootas südamevärinaga Olga lõunaletulekut: mida ja kuidas ta räägib, mismoodi talle otsa vaatab…
Olga tuli, ja Oblomov ei jõudnud teda nähes küllalt imestada: vaevalt tundis ta Olga ära. Neiul oli teine nägu, häälgi oli teine.
Kordagi ei ilmunud ta huultele noor, naiivne, peaaegu lapselik naeratus, kordagi ei vaadanud ta enam avalalt, pärani silmil, millest võis lugeda küsimust, arusaamatust või lihtsameelset uudishimu; nagu poleks tal enam tarvis olnud midagi küsida, midagi teada, millegi üle imestada!
See pilk ei jälginud enam Oblomovit. Neiu vaatas, nagu teaks ja tunneks ta seda meest juba ammu, nagu ei tähendaks ta temale üldse midagi, nii nagu parungi: ühesõnaga, nagu oleks juba aasta nende viimasest kohtumisest möödas ja nagu oleks ta vahepeal aasta võrra küpsemaks saanud.
Polnud ka valjust ega eilset pahameelt; Olga naljatas ja naeriski ning vastas hoolikalt ka nendele küsimustele, mille peale ta varem poleks midagi kostnud. Nähtavasti oli ta nõuks võtnud sundida end seda tegema, mida teisedki teevad ja mida ta varemalt poleks teinud. Ei olnud enam seda vabadust, seda sundimatut olekut, mis lubas avaldada kõike, mis iganes mõttes liikus. Kuhu see kõik äkki kadus?
Pärast lõunat astus Oblomov tema juurde ja küsis, kas ta tahaks jalutama tulla. Talle vastamata pöördus Olga küsimusega tädi poole:
„Ehk läheksime jalutama?“
„Siin lähedal võiks ju kõndida,“ arvas tädi. „Lase mulle päevavari tuua!“
Ja nad läksid kõik koos. Käidi loiult, vahiti kaugusse, Peterburi poole, kõnniti metsani ja tuldi rõdule tagasi.
„Nähtavasti ei ole teil täna tuju laulda? Ma ei julge paludagi,“ ütles Oblomov, lootes, et ehk kaob ometi see sunnitud olek ja tuleb tagasi rõõmus meel, ehk vilksatab mõneski sõnas või naeratuses, kas või lauluski avameelsuse, lapselikkuse ja usalduse kiir.
„Palav on,“ tähendas tädi.
„Oh, mis sest, ma proovin,“ ütles Olga ja laulis ühe romansi.
Oblomov kuulas ja ei uskunud oma kõrvu.
See polnud Olga hääl: kuhu oli jäänud kirglik kõla?
Olga laulis nii puhtalt, nii õigesti ja sealjuures ometi
218
