Millest see tuleb? Ons midagi juhtunud? Draama? Mõni suur sündmus? Mõni uudis, millest kogu linn räägib?
Ei maman, ei mon oncle, ei ma tante, ei hoidja ega toatüdruk — keegi ei tea midagi. Millal see pidigi juhtuma: ta oli tantsinud paar masurkat, mõne kontratantsu, pea hakkas miskipärast valutama: ei saanud öösi magada…
Siis on see kõik jälle möödas; ainult näkku on sugenenud midagi uut: neiu vaatab teisiti, ei naera enam valjusti, ei söö korraga tervet pirni ära, ei räägi enam, „kuidas neil pansionis oli“… Ka tema on kursuse lõpetanud.
Teisel-kolmandal päeval oli Oblomovil nagu sel cousin’ilgi raske Olgat ära tunda, ja ta vaatas neiule pelglikult otsa; Olga vaatas vastu, ainult et nüüd ilma uudishimuta ja helluseta, vaid lihtsalt, nii nagu kõik teisedki.
„Mis tal ometi on? Mida ta praegu mõtleb, mida tunneb?“ piinles Oblomov küsimuste käes. „Jumala eest, mitte ei saa aru!“
Kuidas ta pidigi aru saama, et neiuga oli toimunud see, mis toimub mehega kahekümne viie aasta jooksul kahekümne viie professori ja mitme raamatukogu abiga, maailmas ümberkolamise, mõnikord koguni hinge kõlbla aroomi, mõttevärskuse ja juuste kulumise hinnaga, see tähendab, et ta oli astunud teadlikku ellu. Ja sinna astumine toimus tal nii kergelt ja valutult.
„Ei, see on raske, igav!“ otsustas Oblomov. „Kolin Viiburi linnajakku, hakkan tööle, loen, sõidan Oblomovkasse… ihuüksi!“ lisas ta sügava nukrusega. „Ilma temata! Jumalaga, mu paradiis, mu vaikne hele elupaleus!“
Oblomov ei läinud külla ei neljandal ega viiendal päeval; ei lugenud ega kirjutanud, mõtles minna jalutama, läkski välja tolmusele teele, edasi aga oleks tulnud ülesmäge minna.
„Mis lõbu see palavaga on!“ ütles ta endamisi, haigutas ja keeras koju tagasi, heitis sohvale ja langes raskesse unne, nagu ta oli vahel uinunud Gorohhovaja uulitsa majas, oma tolmuses ja allalastud kardinatega toas.
Unenäod olid segased. Oblomov ärkas — laud oli kaetud, laual botvinja ja šnitsel. Zahhar seisis ja vahtis uniselt aknast välja; teises toas kolistas Anisja taldrikutega.
Oblomov sõi kõhu täis ja istus akna alla. Igav, mõttetu elu, aina üksi! Jälle ei taha midagi ega kuhugi!
„Näete, härra, vaadake, naabritelt toodi kassipoeg, ehk
220
