„Et mitte kaotada esimest poolt,“ ütles Olga, ulatas talle käe ja nad läksid koos koju.
Kord heitis Oblomov vargsi joovastunud pilke neiule, tema peale, pihale ja lokkidele, kord surus käes sirelioksa.
„See kõik on minu! Minu!“ kinnitas ta mõttes ja ei uskunud isegi oma sõnu.
„Ega te nüüd Viiburi linnajakku ei koli?“ küsis Olga, kui Oblomov asutas end koju minema.
Oblomov hakkas naerma ja ei nimetanudki enam Zahhari tohmaniks.
IX
Sellest ajast peale ei ilmnenud Olga juures enam äkilisi muutusi. Tädiga koos ja seltskonnas oli ta ikka ühteviisi rahulik, kuid üksnes Oblomovi läheduses elas ta ja tundis, et elab. Enam ei küsinud ta kelleltki, mis teha või kuidas olla, ja mõtteski ei võtnud ta enam Sonetškat eeskujuks.
Sedamööda, kuidas avanesid ta ees elu uued ilmumid, s. o. tunded, pani ta kõiki nähtusi hoolega tähele, kuulas erksalt oma loomusunni häält, võrdles kõike uut tasapisi oma seniste nappide tähelepanekutega ja astus ettevaatlikult edasi, kobades jalaga teed, mida mööda tal nüüd tuli minna.
Nõu küsida polnud kelleltki. Tädilt? Tema libises neist küsimustest nii kergelt ja osavalt üle, et Olgal polnud kunagi korda läinud tema arvamustest mõnd mõttetera kätte saada, mida endale mällu vajutada. Stolzi ei olnud siin. Oblomovilt? Oblomov oli nagu Galatea, kellele Olga ise pidi hakkama Pygmalioniks.
Olga elu täidus nii vaikselt ja teistele märkamatult uue sisuga, et ta võis selles uues ilma nähtavate häirete ja tormideta elada, ilma et see teistele oleks silma torganud. Teiste meelest tegi ta kõike seda, mis ennegi, aga ometi tegi ta nüüd kõike teisiti.
Ta käis ikka Prantsuse Teatri etendustel, kuid näidendis nähtu seostus nüüd mingil moel tema eluga; ta luges raamatut, kuid seal leidus tingimata mõni rida, kus välgatas tema enda mõte, lõõmatas tema enda tunnete leek ja olid kirjas tema enda eile öeldud sõnad, just nagu oleks autor salaja tema südamepõksumist kuulanud.
Metsas kasvasid ikka samad puud, kuid nende kohinal
228
