üha leiutas ta uusi ettekäändeid, et Olgaga ootamatult kokku saada, talle mõnd raamatut saata, mingit üllatust valmistada.
Juttu, mis kokkusaamisel pooleli jäi, jätkas ta kodus, nii et mõnikord, kui Zahhar sisse astus, ütles isand talle väga õrnal ja mahedal toonil, nii nagu ta mõttes Olgaga rääkis:
„Kuule, sina kiilaspeaga sarvik, jälle andsid sa mulle ennist viksimata saapad jalga: vaata, kui võtan su veel käsile…“
Kuid Oblomovi muretus oli sest päevast peale läinud, kui Olga talle esimest korda laulis. Ta ei elanud enam endist elu, kus tal oli ükskõik, kas ta pikutab sohval ja vahib lakke, kas istub tema juures Aleksejev või istub ta ise Ivan Gerassimovitši pool, kuna ta päevalt ja öölt mitte midagi ega kedagi ei oodanud.
Nüüd oli päeval ja ööl, igal hommiku- ja õhtutunnilgi oma ilme; see oli täis vikerkaare helki või oli tuhm ja värvitu, vastavalt sellele, kas see täidus Olga lähedusest või möödus temast lahus ning möödus seega loiult ja igavalt.
See kõik peegeldus kogu tema olemusest vastu: ta pead täitis iga päeva, iga minuti arutluste, kujutluste, aimuste, ootuste ja teadmatuse piinade rägu, ja kõik olenes küsimusest: kas ta näeb Olgat või ei näe? Mis Olga ütleb ja mis ta teeb? Kuidas ta vaatab, mis ta küsib, mida laseb tal teha, on ta rahul või mitte? Kõik need muutusid üpris olulisteks küsimusteks tema elus.
„Oh, kui võiks tunda ainult armastuse soojust ja jätta tema hädad tundmata!“ unistas ta. „Jah, elu käib pinna peale, mine, kuhu tahad, ikka kõrvetab! Kui palju uut liikumist, uut tegevust surub korraga peale! Armastus on hirmus raske elukool!“
Oblomov oli juba mitu raamatut läbi lugenud: Olga palus tal nende sisu jutustada ja kuulas uskumatu kannatlikkusega mehe juttu. Oblomov oli maale mitu kirja kirjutanud, pannud ametisse uue külavanema ja astunud Stolzi kaudu ühe naabermõisnikuga ühendusse. Ta oleks isegi maal ära käinud, kui ta oleks võimalikuks pidanud Olgast lahkuda.
Õhtust ta ei söönud ja juba kaks nädalat ei teadnud ta, mis tähendab lõunauinak.
Paari-kolme nädalaga olid nad kogu Peterburi ümbruse läbi sõitnud. Olga ja tädi, parun ja Oblomov käisid vabaõhukontsertidel, suurtel rahvapidudel. Räägiti koguni sõidust Soome, Imatrale.
230
