Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/23

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

mangust tuli kirjalik ettepanek ehitada nende hoonete juurde, mis meie kompetentsi kuuluvad, riigi vara kaitseks varaste vastu koerakuudid. Meie arhitekt, tubli, aus ja asjatundlik mees, koostas täiesti mõõduka eelarve; Semjon Semjonõtš leidis korraga, et see on liiga suur, ja — olgu andmed olla, mis üks koerakuudi ehitamine maksma läheb! Leidis seal oma kolmkümmend kopikat vahet ja tegi kohe märgukirja…“

Jälle kostis kellahelin.

„Jumalaga,“ ütles ametnik; „jäingi kauaks lobisema, äkki on seal midagi vaja…“

„Istu veel,“ hoidis Oblomov teda tagasi. „Muuseas, ma tahaksin sinuga nõu pidada, mul on kaks õnnetust…“

„Ei, ei, ma tulen parem varsti jälle,“ ütles Sudbinski ja lahkus.

„Rabeleb, rabeleb kõrvust saadik töös, see kallis sõber,“ mõtles Oblomov Sudbinskile järele vaadates. „Ja kõige muu jaoks maailmas on pime, kurt ja tumm. Aga ta teeb endale nime, tuleb aeg, kus ta omal käel asju ajab, aunimesid kokku kraabib… Seda nimetatakse meil ka karjääriks! Ja kui vähe on selleks tõelist inimest vaja: mõistust, tahet, tundeid — milleks seda? See on luksus! Ja ta elabki oma elu ära, ja nii palju temast jääb ärkamata… Seejuures teeb ta tööd, kella kaheteistkümnest viieni kantseleis, kella kaheksast kaheteistkümneni kodus — vaeseke!“

Ta tundis vagurat rõõmu, et tema võib kella üheksast kolmeni ja kella kaheksast üheksani kodus sohva peal olla, ja ta oli uhke, et temal pole vaja kuhugi minna aru andma ega pabereid kirjutama, et tema tunnetel ja kujutlusvõimel on täielik vabadus.

Nii ta filosofeeris ja ei pannud tähelegi, et tema voodi ees seisis väga kõhn, väga mustaverd härra, nägu täis bakenbarde, vurrusid ja mokahabet. Tema rõivastus oli meelega lohakas.

„Tere, Ilja Iljitš!“

„Tere, Penkin; ärge tulge, ärge tulge ligi, teist õhkab külma!“ ütles Oblomov.

„Oh, teie veidrik!“ ütles Penkin. „Ikka endine, parandamatu, muretu laiskvorst!“

„Ja-ah, muretu küll!“ ütles Oblomov. „Ma näitan teile kohe külavanema kirja: aina murran pead, ja teie ütlete veel, et muretu! Kust te tulete?“

„Raamatukauplusest; käisin vaatamas, kas ajakirjad on


24