matult paar sõna maalikunsti koolkondade kohta — ning jälle jätkus tööd terveks nädalaks: lugeda ja jutustada; pärast sõideti veel Ermitaaži, ja seal pidi Oblomov näidete varal seda kinnitama, mida ta raamatust oli lugenud.
Ütles Oblomov midagi huupi, pani neiu seda kohe tähele ja hakkas sõnast kinni.
Siis pidi Oblomov nädal otsa kauplustes käima, et paremate maalide koopiaid otsida.
Kord pidi vaene Oblomov ammuõpitut kordama, kord raamatukauplustesse tormama, et uusi teoseid muretseda; mõnikord ei maganud ta öö otsa, luges ja tuhnis raamatutes, et hommikul nagu kogemata meelde tulnud teadmistega eile esitatud küsimusele vastata.
Neid Olga küsimusi ei ajendanud mitte naiselik hajameelsus ega silmapilgutuju seda või teist teada saada; neiu tegi seda tungivalt, kannatamatult ja karistas Oblomovit vaikimise puhul pika, uuriva pilguga. Kuidas see pilk mehe värisema pani!
„Miks te midagi ei räägi, miks te vaikite?“ küsis neiu. „Võiks arvata, et teil on igav.“
„Ah!“ vastas Oblomov nagu uimastusest ärgates. „Kuidas ma teid armastan!“
„Kas tõesti? Aga kui ma poleks küsinud, poleks seda sugugi märgata olnud,“ ütles Olga.
„Kas te siis tõesti ei tunne, mis minus sünnib?“ alustas Oblomov järjekordselt. „Teate, mul on isegi raske rääkida. Näete, siin… andke käsi… midagi rõhub, siin lamab midagi rasket, nagu kivi… just nagu suure mure puhul; imelik, niihästi murele kui ka õnnele reageerib organism ühtemoodi: raske, peaaegu valus on hingata, nutt kipub peale! Kui ma tõesti nutma hakkaksin, oleks mul nagu muregi puhul kohe kergem…“
Neiu vaatas teda vaikides, just nagu kontrollides tema sõnu, võrreldes neid sellega, mis ta näoilmest lugeda võis, ja naeratas: tulemus rahuldas teda. Olga näol lehvis õnnehingus, kuid see oli rahulik õnn, mida nähtavasti miski ei võinud segada. Oli näha, et temal ei olnud rinnas raske, oli kerge ja lahe, nagu oli looduski sel vaiksel hommikul.
„Mis on minuga?“ küsis Oblomov mõtlikult, just nagu iseendalt.
„Kas ütlen või?“
„Ütelge!“
„Te olete armunud.“
„Jah, muidugi,“ kinnitas Oblomov, võttis neiu käe õmb-
234
