julge! Eile soovisid midagi, täna läheb su kirglik soov kuhjaga täide, ja ülehomme sa punastad, et oled seda soovinud, siis nead elu, miks ta su soovi täitis, — näed siis, mis tuleb iseseisvast ja julgest sammuseadmisest, isemeelsest tahtmisest eluteel. Peab käsikaudu minema, nii paljustki kinnisilmi mööda astuma, ja mitte õnnest jampsima, mitte ka nurisema, kui ta käest libiseb, — nõnda on elu! Kelle väljamõeldis see on, et elu on õnn, nauding? Hullumõte! Elu on elu, kohus! ütleb Olga, kohus aga on mõnikord raske. Täidame siis oma kohust…“
Oblomov ohkas.
„Meie ei saa enam Olgaga kokku… Jumal! Sina avasid mu silmad ja näitasid mulle, mis on mu kohus,“ rääkis ta taeva poole vaadates. „Kust võtta jõudu? Lahkuda! Praegu on see veel võimalik, ehk küll valus, selle-eest ei nea sa ennast pärast, et miks sa ei lahkunud. Aga varsti tuleb keegi Olga poolt, ta lubas ju saata… Ta ei tea oodatagi…“
Mis oli kõige selle põhjuseks? Mis tuul oli korraga Oblomovile need mõtted toonud? Mis pilved tema pea kohale ajanud? Alles eile vaatas ta Olga hinge ning nägi seal hiilgavat maailma, hiilgavat saatust, luges enese ja Olga õnne-endeid. Mis oli siis nüüd juhtunud?
Vististi sõi ta õhtust või lamas selili ning luuleline meeleolu andis maad teab mis õudustele.
Nii sagedasti juhtub, et uinud vaiksel, selgel suveõhtul vilkuva tähistaeva all ja mõtled, kui ilus on põld homme puhteaja heledates värvides. Kui hea on metsatihnikusse palavuse eest pakku pugeda!… Ja äkki ärkad vihmarabinast, nukralt hallist pilvisusest; on külm ja rõske.
Nagu ikka kuulas Oblomov õhtul oma südame peksmist, katsus veel mõlema käega, nagu usutades, kas see tihke tomp on kasvanud; lõpuks süvenes ta oma õnne analüüsi, sattus kibedustilgale ja sai mürgituse.
Mürk mõjus tugevasti ja ruttu. Ta laskis mõttes kogu oma elu silme eest läbi: juba sajandat korda võttis kahetsus ja asjatu haledus kõige möödunu pärast tema südames maad. Ta kujutles, kes ta oleks võinud nüüd juba olla, kui ta oleks tiidsalt edasi läinud; kui palju täiuslikumalt ja mitmekülgsemalt ta oleks elanud, kui tal oleks jätkunud aktiivsust; siit jõudis ta küsimuse juurde: mis ta praegu on ja kuidas võib Olga teda armastada, mille eest?
„Ehk on see eksitus?“ sähvas tal korraga välguna peast läbi, ja see välk tabas otse ta südant ning purustas selle. Ta oigas. „Eksitus! Jah… see’p see ongi!“ keerles tal peas.
240
