peaks paigutatama kõnnumaale elama, ja nõuab ruttu vastust — kõik ikka ruttu! Tema on valmis kõik dokumendid mõisa pantimise asjus hoolekande nõukogusse saatma. Kui mina talle volikirja annaksin, poleks mul „muud muret kui seda ainult palatisse kinnitama minna,“ — näed sa, mis ta tahab! Aga ma ei teagi, kus see palat on ja kuidas selle uksed lahti käivad.“
Juba teist nädalat seisab see kiri vastamata, ja isegi Olga küsib tema käest, kas ta on juba palatis käinud. Hiljuti saatis ka Stolz kirja niihästi temale kui Olgale ja küsis: „Mis Oblomov teeb?“
Olga võis küll ainult pealiskaudselt oma sõbra tegevust jälgida, ja sedagi ainult temale kättesaadavas osas: kas Oblomov on rõõmus, kas ta sõidab heal meelel sinna või tänna, ilmub ta kokkuräägitud ajaks parki, huvitavad teda linnauudised ja üldine kõneaine? Kõige rohkem pidas ta seda silmas, et Oblomov oma elu peamist eesmärki ei unustaks. Kui ta vahel tegigi palatist juttu, siis ainult selleks, et Stolzile oma sõbra asjaajamiste kohta midagi vastata.
Suvehari oli käes: juuli hakkas läbi saama; ilm oli väga ilus. Oblomov oli peaaegu vahetpidamata Olgaga koos. Selge ilmaga olid nad pargis, südapäeva palavaga kadusid puude vilusse ja seal, mändide all, istus Oblomov neiu jalgade ees ning luges talle ette; neiu tikkis juba teist kanvaatükki — Oblomovile. Ka nende tunnetes valitses palav suvi: vahel harva tulid pilved ja kadusid jällegi.
Kui Oblomovit piinasidki rasked unenäod ja südames tuikas kahtlus, siis seisis Olga inglina valvel; ta vaatas oma selgete silmadega Oblomovile näkku, aimas sedamaid, mis tal südames on, — ja jälle saabus vaikus, jälle voolasid tunded rahuliku jõena, kus peegeldusid uued taevamustrid.
Olga vaated elule, armastusele ja kõigele muule olid muutunud vee! selgemaks ja täpsemaks. Kindlamalt kui seni vaatas ta enese ümber, pelgamata tulevikku; tema mõistuses ilmnes uusi tahke, iseloomus uusi jooni. See avaldus kord poeetilises mitmekülgsuses ja sügavuses, kord loogilises selguses, järjekindluses ja loomulikkuses.
Tal oli visadust, mis sai jagu kõigist saatuse ähvardustest, isegi Oblomovi laiskusest ja apaatsusest. Niipea kui tal tekkis mingi kavatsus, hakkas kohe ka kibe tegevus pihta. Muud sa siis enam ei kuulnudki. Ja kui kuulsid, siis nägid ometi, et ta mõtted on ikka sellesama juures, et ta seda ei unusta, ei jäta, ei kaota julgust, vaid mõtleb sellele ja saab, mis tahtis.
259
