Kaua kõndisid nad alleel vaikides ja käsikäes. Neiu käed olid pehmed ja niisked. Nad läksid parki.
Puud ja põõsad sulasid kokku mustaks müüriks; kahe sammu pealegi ei näinud enam midagi, ainult looklevad liivarajad valendasid.
Üksisilmi vahtis Olga pimedusse ja surus end Oblomovi ligi. Nad kõndisid sõnatult.
„Ma kardan!“ ütles neiu äkki võpatades, kui nad peaaegu käsikaudu mööda kitsast puiesteed edasi läksid, mõlemal pool must metsamüür.
„Mida?“ küsis Oblomov. „Ära karda, Olga, mina olen ju sinuga.“
„Ma kardan ka sind!“ sosistas Olga. „Aga hea on niimoodi karta! Süda tõuseb kurku. Anna käsi, katsu, kuidas ta taob!“
Ise ta värises ja vahtis ringi.
„Näe, näe,“ sosistas ta vabisedes ja haaras kahe käega mehe õlast kinni. „Kas sa ei näe, seal pimeduses vilksas miski…“
Ta puges mehele ligemale.
„Pole ju kedagi,“ ütles Oblomov; kuid ka temal jooksid judinad üle ihu.
„Kata mu silmad kinni… kõvemini!“ sosistas neiu. „Nii, nüüd läheb üle… See tuleb närvidest,“ lisas ta erutunult. „Näe, jälle! Vaata, kes see on? Istume mõnele pingile…“
Oblomov otsis käsikaudu pingi ja pani neiu istuma
„Lähme koju, Olga,“ ütles ta, „sa oled haige.“
Neiu pani pea tema õlale.
„Ei, värske õhu käes on parem,“ ütles ta, „mul ängistab südant.“
Kuum hingus puudutas Oblomovi palet.
Oblomov katsus tema otsaesist — ka pea oli tuline. Rind hingas raskelt ja leidis kergendust sagedastes ohetes.
„Kui läheks siiski koju,“ käis Oblomov murelikult peale, „sa pead voodisse heitma…“
„Ei, ei, lase mind olla, ära puutu,“ ütles Olga raugelt, vaevu kuuldavalt. „Mul põleb siin…“ Ta osutas oma rinnale.
„Tõepoolest, lähme koju,“ ajas Oblomov peale.
„Ei, oota, see läheb üle…“
Ta surus Oblomovi kätt, vaatas aeg-ajalt talle silma ja oli tükk aega vait. Siis hakkas ta nutma, algul vaikselt, siis suure häälega. Oblomov läks ähmi täis.
„Jumala pärast, Olga, lähme ruttu koju!“ ütles ta ärevalt.
„Pole midagi,“ vastas Olga nuuksudes, „ära sega, las ma
262
