vastust, kui Oblomovi tahe jättis neiu tahte kutsele vastamata või kui ta vastas neiu südidusele ja eluõhinale ainult liikumatu kirgliku pilguga — siis vajus ta raskesse mõtisklusse: midagi maosarnaselt külma puges ta rinda, kainestas teda unistustest, ja soe, muinasjutuline armastuse maailm muutus kõledaks sügispäevaks, kus kõik asjad paistavad olevat halli värvi.
Olga otsis selle pooliku, rahuldamata õnne põhjust. Mis tal puudub? Mida on veel vaja? Saatus ise on ju määranud, et ta peab Oblomovit armastama? Ja seda armastust õigustab Oblomovi alandlikkus, puhas headuse usk, kõige enam aga õrnus, õrnus, mille sarnast Olga polnud ühegi mehe silmis näinud.
Mis see loeb, et Oblomov ei vasta igale tema pilgule arusaava pilguga, et tema hääles ei helise iga kord see kõla, mida Olga kord kuulis — kas ilmsi või siis unes… See kõik on vaid ettekujutus, närvid: milleks neid kuulata, nende üle pead murda?
Ja lõpuks, kui ta tahakski selle armastuse eest põgeneda — kuidas ta seda saaks? Tegu on tehtud: ta juba armastab, ja tuju järgi ei saa armastust ült heita nagu mõnda riidehilpu. „Kaht korda elus ei armastata,“ mõtles ta, „see pidavat kõlvatu olema…“
Nõnda õppis ta armastust tundma, pani teda proovile, ja iga uue sammu võttis ta naeratuse või pisaratega vastu, püüdis seda lahti mõtestada. Alles hiljem tekkis see keskendatud ilme, mis varjas naeratuse ja pisarad ning mis Oblomovit kohutas.
Kuid neist mõtetest, sellest võitlusest ei andnud ta Oblomovile vähimatki märku.
Oblomov ei õppinud armastuses, ta uinus oma õndsalikus rauguses, millest ta kord Stolzi kuuldes oli unistanud. Ajuti kippus ta kestvalt pilvitut elutaevast uskuma ja siis tuli ta vaimusilma ette Oblomovka, kus elavad head, sõbralikud ja muretud inimesed, kus pole muud kui terrassil istumine ja mõtiskelu rahuldatud õnne täiusest.
Ka nüüd andus ta mõnikord neile mõtetele ja isegi tukkus paaril korral salaja, oodates Olgat männikus… kui äkki tuli kusagilt pilv.
Kord tulid nad kahekesi sõnatult lonkides kusagilt, ja just sel silmapilgul, kui nad üle suure tee tahtsid minna, tuiskas neile vastu tolmupilv, ja sellest pilvest tuli nähtavale tõld, kus istusid Sonetška, tema mees, veel üks härra ja veel üks daam…
266
