ja proovis Oblomovi kübarat pähe, „anna suveks mulle kanda…“
Vaikides võttis Oblomov kübara tema käest ja pani oma kohale tagasi, põimis siis käed vaheliti rinnale ja ootas, et Tarantjev minema hakkaks.
„Noh, kurat võtaks sind!“ ütles Tarantjev ja kobis kohmakalt uksest välja. „Täna oled sa, vennas, väheke… nii… Aga räägi Ivan Matveitšiga, ja katsu sa raha toomata jätta!“
II
Tarantjev lahkus ja Oblomov istus tusases meeleolus tugitooli, kus tal kulus hea hulk aega, et vabaneda rämeda mulje mõju alt. Viimaks tuli tal tänane hommik meelde, ja Tarantjevi jõle kuju kadus mõtetest; näole ilmus jälle naeratus.
Ta astus peegli ette, kohendas kaua kaelasidet, naeratas niisama kaua, vaatas oma palet, kas seal ehk ei hõõgu Olga suudluse jälg.
„Kaks korda „mitte kunagi“,“ ütles ta tasakesi rõõmsas ärevuses. „Ja missugune vahe neil on: üks on juba närtsinud, teine aga puhkes täies ilus õitsele…“
Siis jäi ta mõttesse, ikka sügavamini. Ta tundis, et armastuse selge, pilvitu pühapäev on möödas, et nüüd on armastus muutunud tõepoolest kohuseks, et ta on lahustunud elus, saanud igapäevaste elutalituste osaks ning hakanud luituma ja oma vikerkaarevärve kaotama.
Võib-olla sähvatas täna hommikul tema viimane kuldne kiir, edaspidi ei sära ta enam nii heledasti, vaid üksnes soojendab nähtamatult elu; ta neeldub elusse ja saab tema tugevaks, kuid varjatud vedruks. Tänasest peale muutub ta oma avaldustes üpris lihtsaks ja harilikuks.
Poeem on möödas ja algab tõsilugu: palatiskäik, siis sõit Oblomovkasse, maja ehitamine, mõisa pantimine, tee tegemine, lõputu talurahva asjade arutamine, tööde järjestus, viljalõikus, rehepeks, arvelaua klõbin, valitseja murelik nägu, aadlipeamehe valimised, kohtuistungid.
Harva välgatab kõige muu vahel Olga pilk, heliseb „Casta diva“, matsub rutuline suudlus, siis aga jälle tööde manu, linna, jälle valitseja, jälle arvelaua klõbin.
Tulevad võõrad — ja seegi pole lõbuasi: räägitakse sellest, kui palju keegi oma vabrikus viina ajab, kui palju kroonule kalevit annab… Mis see siis on? Ons ta seda ihal-
285
