„Te olite käskinud mind enda juurde tulla,“ ütles „vennas“ ja heitis oma kahekäigulise pilgu Oblomovile.
„Jah, ma tahtsin teiega korteri pärast rääkida. Palun istuge!“ vastas Oblomov viisakalt.
Ivan Matveitš söandas alles pärast kahekordset pakkumist istet võtta, kummardus ettepoole ja tõmbas käelabad käistesse.
„Olude sunnil pean ma endale teise korteri otsima,“ ütles Oblomov, „sellepärast tahaksin selle siin kellelegi edasi anda.“
„Praegu on raske seda teha,“ köhatas Ivan Matveitš pihku ja peitis siis käe jälle kähku käisesse, „oleksite suve lõpul tulnud, siis käidi palju vaatamas.“
„Ma käisin siin, aga teid polnud kodus,“ ütles Oblomov vahele.
„Õde rääkis mulle,“ ütles ametnik. „Aga ärge korteri pärast muret tundke: siin on teil mõnus. Või rikuvad ehk linnud teie rahu?“
„Mis linnud?“
„Kanad.“
Ehk küll Oblomov varahommikust saadik oma akna all kanaema loksumist ja poegade siuksumist kuulis, ei pannud ta seda tähelegi. Tema silmade ees seisis Olga kuju ja vaevalt ta üldse märkas oma ümbrust.
„Ei, sellest pole midagi,“ ütles ta, „ma mõtlesin, et te kanaarilindudest rääkisite: need hakkavad juba varavalges siristama.“
„Me viime nad välja,“ vastas Ivan Matveitš.
„Ka sellest pole midagi,“ ütles Oblomov, „kuid olude sunnil pole mul võimalik siia jääda.“
„Nagu soovite,“ vastas Ivan Matveitš. „Aga kui te üürnikku ei leia, kuis siis lepinguga jääb? Maksate hüvitust?… See oleks teile kahjulik.“
„Kui palju siis tuleb?“
„Ma toon kohe arve.“
Ta tõi lepingu ja arvelaua.
„Näete, üüriraha tuleb kaheksasada paberrubla; sada rubla on käsirahaks saadud, jääb saada seitsesada,“ ütles ta.
„Kas te tõesti tahate minult kogu aasta üüri sisse nõuda, kui ma pole teil kahte nädalatki elanud?“ küsis Oblomov vahele.
„Kuidas muidu,“ vastas Ivan Matveitš vaguralt ja nagu piinlikkust tundes. „Õde saaks muidu ülekohtuselt kannatada. Tema on vaene lesk, elatab end ainult sellest, mis maja
299
