Mõnikord tuli perenaise tütar Maša ema poolt ütlema, et müüakse kukeseeni või kuuseriisikaid: kas ta võtab härrale ka pütikese? Teine kord kutsus Oblomov perenaise poja Vanja enda poole ja küsis, mis ta on õppinud, pani ta lugema või kirjutama ja vaatas, kas ta hästi kirjutab ja loeb.
Kui lapsed enda järel ust kinni ei pannud, nägi Oblomov paljast kaela, aina liikuvaid, välkuvaid küünarnukke ja selga.
Perenaine oli ikka ametis, ikka triikis, riivis või tampis ta midagi, ja enam ta ei häbenenud, ei heitnud endale salli õlgadele, kui märkas, et Oblomov teda paotatud ukse vahelt näeb, ainult naeratas ja tampis, triikis või riivis suurel laual hoolega edasi.
Oblomov astus mõnikord raamatuga ukselävele, vaatas perenaise tuppa ja ajas temaga juttu.
„Teie olete ikka töös!“ ütles ta kord.
Perenaine naeratas ja keeras usinasti kohviveski vänta, kusjuures tema küünarnukk tegi nii kiireid ringe, et Oblomovil hakkas silme ees virvendama.
„Te väsite ju ära,“ ütles Oblomov.
„Ei väsi, ma olen harjunud,“ vastas naine kohviveskit raginal ringi ajades.
„Aga mis te siis teete, kui tööd ei ole?“
„Kuidas ei ole? Tööd on alati,“ ütles perenaine, „hommikul lõuna valmistada, pärast lõunat õmmelda, õhtuks süüa teha.“
„Kas teie siis sööte õhtust ka?“
„Kuidas muidu? Ikka sööme õhtust. Lihavõtte laupäeval käime õhtusel jumalateenistusel.“
„See on hea,“ kiitis Oblomov. „Kus kirikus?“
„Kristuse Sündimise kirikus; see on meie kogudus.“
„Kas te midagi loete ka?“
Naine vaatas nürilt Oblomovile otsa ja vaikis.
„On teil raamatuid?“ küsis Oblomov.
„Vennaksel on, aga ta ei loe. Vahel võtame trahterist ajalehti, siis loeb vennas meile ette… aga Vanjakesel on palju raamatuid.“
„Kas te tõesti kunagi ei puhka?“
„Tõesti, jumala tõsi!“
„Ja teatris ka ei käi?“
„Vennas käib jõulupuhkuse ajal.“
„Aga teie?“
306
