V
Oblomov ei teadnud, mis näoga ta Olga ette ilmub, mida talle ütleb või mida ütleb neiu, ning ta otsustas kesknädalal tema poole sõitmata jätta ja kokkusaamise pühapäevale edasi lükata, kui on palju külalisi, nii et nad kahekesi rääkida ei saa.
Rahva rumalaid jutte ei tahtnud ta Olgale rääkida, kartes teda selle parandamatu pahega ärritada, aga üldse mitte midagi rääkida oleks ka raske: ta ei mõista Olgaga silmakirjatseda; Olga saab kindlasti tema käest kõik kätte, ükskõik mida ta ka kõige salajasemates südameurgastes tahaks varjata.
Sellele otsusele jõudes rahunes ta mõnevõrra ja kirjutas naabermõisnikule, oma volinikule, teise kirja, millele ta palus ruttu vastata, ja kui võimalik, siis rahuldavalt.
Siis hakkas ta arutlema, kuidas seda pikka ja talumatult igavat ülehommet mööda saata, mis oleks võinud otsast otsani täidetud olla Olga lähedusega, kahe hinge nähtamatu vestlusega ja Olga lauluga. Et see Zahhar pidi ka nii kohatul ajal tema meelerahu rikkuma!
Oblomov otsustas lõunaks Ivan Gerassimovitši poole minna, et see talumatu päev mööduks nii tähelepandamatult kui saab. Küllap ta pühapäevaks jõuab juba midagi valmis mõelda, ja väga võimalik, et seks ajaks saabub maalt ka vastus.
Jõudis kätte ülehomme.
Teda äratas koera keti otsas karglemine ja pöörane haukumine. Keegi tuli hoovi, küsis kedagi. Kojamees kutsus Zahhari välja. Zahhar tõi Oblomovile linnapostist kirja.
„Iljinskaja preili käest,“ ütles ta.
„Kust sina seda tead?“ küsis Oblomov pahaselt. „Valetad!“
„Kui suvitamas olime, tulid temalt ikka niisugused kirjad,“ kinnitas Zahhar.
„On ta terve? Mis see tähendab?“ mõtles Oblomov kirja avades.
„Ma ei taha kesknädalat oodata (kirjutas Olga): mul on nii igav, kui ma Teiega tükil ajal pole kokku saanud; nii et ootan Teid kindlasti homme kell kolm Suveaias.“
Ja see oli kõik.
Jälle kippus hingepõhjast tõusma ärevus, jälle hakkas Oblomov mure pärast vähkrema; kuidas ta peab Olgaga rääkima, mis näo tema ees tegema?
318
