saatuselt varastatud silmapilgust, nii et Oblomovil hakkas lausa kade meel, kuna tema ei suutnud neiu vallatut meeleolu jagada. Aga oma murelikkusest hoolimata ei saanud ta silmapilgukski sellesse süveneda, nähes neiu nägu, kus puudus täna see harilik keskendunud mõte, mis mängis tema kulmudega ja suubus otsmiku kurdu; täna polnud neiu näos seda kummalist küpsust, mis muidu Oblomovit ikka kohmetuks tegi.
Niisugusel silmapilgul hõõgas ta nägu lapselikku usaldust saatuse, õnne ja Oblomovi vastu… Ta oli väga armas.
„Ah, ma olen nii rõõmus! Nii rõõmus!“ kordas Olga naeratades ja vaatas Oblomovile otsa. „Ma mõtlesin, et ma täna sind ei näegi. Eile tuli mul korraga niisugune nukrus peale — ma ei tea, millest, ja siis ma kirjutasingi. Oli sul hea meel?“
Neiu vaatas talle näkku.
„Miks sa täna nii mossis oled? Ja nii vait? Sa ei rõõmustagi? Ma mõtlesin, et sa kaotad rõõmu pärast aru, aga sa justkui magad! Ärgake üles, armuline härra, Olga räägib teiega!“
Etteheitvalt lükkas neiu ta endast eemale.
„Oled sa haige? Mis sul viga on?“ päris ta.
„Ei, ma olen terve ja õnnelik,“ vastas Oblomov kähku, et lugu tema hingesaladuste püüdmiseni ei läheks. „Mind ajas ainult see ärevusse, et sa niimoodi üksi…“
„See on juba minu mure,“ ütles Olga kärsitult. „Kas oleks parem, kui ma tante oleks kaasa tulnud?“
„Oleks küll, Olga…“
„Oleksin ma seda teadnud, ma oleksin teda palunud,“ ütles Olga haavunult ja laskis mehe käe lahti. „Ma arvasin, et sul ei ole suuremat õnne kui minuga kahekesi olla.“
„Ei ole ega saagi olla!“ vastas Oblomov. „Aga kuidas sa siiski üksi…“
„Mis seda nii kaua arutada, räägime parem millestki muust,“ ütles neiu muretult. „Ah, kuule!… Ma tahtsin midagi öelda, aga unustasin nüüd ära…“
„Kas ehk seda, kuidas sa üksi siia tulid?“ päris Oblomov, vahtides rahutult ringi.
„Oh ei! Sul ikka sama jutt! Kas see sind ära ei tüüta? Mida ma tahtsingi öelda… Noh, ükskõik, küll ta meelde tuleb. Ah, kui ilus siin on: lehed on juba langenud, feuilles d’automne — mäletad Hugo’d? Näed, päike tuli,
320
