„Kuhu te tõttate?“ küsis Oblomov. „Istuge, ma ei tee praegu midagi.“
„Mõni teine kord, pühapäeval; ja ka teid palume siis lahkesti meie poole kohvi jooma. Praegu aga on pesu pesta: lähen vaatan, kas Akulina on juba pihta hakanud…“
„Noh, minge jumala rahus, ei julge teid kinni pidada,“ ütles Oblomov ja vaatas talle järele — tema selga ja küünarnukke.
„Ma tõin teie öökuue ka käsikambrist välja,“ ütles perenaine veel, „selle võib ära parandada ja puhtaks pesta: haruldane riie! See käib veel hulk aega!“
„Asjata! Mina teda enam ei kanna, jätsin maha, pole mul teda enam vaja!“
„Noh, ükskõik, las pesevad puhtaks: võib-olla… panete veel millaski selga… pulmade puhul!“ lõpetas naine naerdes ja lõi ukse kinni.
Oblomovi unisus kadus paugupealt, kõrvad läksid kikki ja silmad suureks.
„Ka tema teab — kõik!“ ütles Oblomov ja langes perenaisele pakutud toolile. „Oh, Zahhar, Zahhar!“
Jälle sadas Zahharile „haledaid sõnu“ lagipähe, jälle hakkas Anisja nina kõnelema, et tema kuuleb perenaise suust esimest korda pulmajuttu, et jutuajamistes pole sellest poolt sõnagi räägitud, et pole ju mingeid pulmi, ja kas see on siis võimalik? Seda on vististi inimsoo vaenlane välja mõelnud, neelaku teda maa, kui ta valetab, ja perenaine on ka valmis pühapilti seinalt võtma, et tema pole üldse Iljinskite preilist kuulnudki, arvanud hoopis kedagi teist…
Anisja muudkui rääkis, nii et Ilja Iljitš viimaks käega heitis. Zahhar palus järgmisel päeval luba Gorohhovaja uulitsale, vanasse majja võõrusele minna. Seepeale Oblomov alles näitas talle, kuidas võõrusele minnakse, nii et Zahhar suure surmaga uksest välja sai.
„Seal veel ei teata, seal on sul ka veel vaja laimu levitada! Istu kodus!“ lisas Oblomov kurjalt.
Kesknädal möödus. Neljapäeval sai Oblomov linnapostiga Olgalt jälle kirja küsimusega, mis see tähendab, mis on juhtunud, et Oblomov ei tulnud. Neiu kirjutas, et ta nutnud kogu õhtu ja pole saanud pool ööd magada.
„Nutab, ei maga see ingel!“ hüüdis Oblomov. „Issand! Miks ta mind küll armastab? Miks mina teda armastan? Miks me kokku sattusime? See on Andrei tegu: tema pookis meile mõlemale armastuse külge nagu rõuged. Ja mis
328
