„Kas teie vend on kodus?“ küsis ta perenaiselt.
„On küll, aga ta heitis magama.“
„Paluge tal siis homme minu juurde tulla,“ ütles Oblomov, „ma pean temaga rääkima.“
IX
Vennas astus jälle oma vanal viisil tuppa, istus ettevaatlikult toolile, tõmbas käed käistesse ja ootas, mida Ilja Iljitš ütleb.
„Ma sain maalt väga halva kirja — vastuseks saadetud volitusele, mäletate?“ ütles Oblomov. „Ehk võtate vaevaks läbi lugeda?“
Ivan Matvejevitš võttis kirja ja laskis silmadel vilunult mööda ridu joosta, kuna kiri ta käes kergelt värises. Ta pani loetud kirja lauale ja peitis käed selja taha.
„Mis te arvate, mis nüüd teha?“ küsis Oblomov.
„Ta annab nõu sinna sõita,“ ütles Ivan Matvejevitš. „Mis seal’s on — tuhat kakssada versta pole jumal teab kui pikk maa! Nädala aja pärast on talitee kindel, võiksitegi sõita.“
„Ma pole niisuguste sõitudega üldse harjunud, pean tunnistama, et mul oleks harjumatuse tõttu, ja veel talveajal, väga raske sõita, ei tahaks… Pealegi on külas üksinda väga igav…“
„On teil palju rentnikke?“ küsis Ivan Matvejevitš.
„Ei… tea, ma pole teab kui kaua maal käinud.“
„Peaks teadma, kuidas siis muidu? Ei saa ju muidu selgusele, kui suur teie sissetulek on.“
„Jah, peaks küll,“ kinnitas Oblomov, „naaber kirjutab sedasama, aga vahepeal jõudis talv kätte.“
„Kui palju te loodate renti saada?“
„Renti? Vististi… pidage… mul oli siin kusagil eelarve… Stolz koostas veel selle, aga seda on raske üles leida: ei tea, kuhu Zahhar selle on pistnud. Ma pärast näitan teile… vist oli kolmkümmend rubla pere pealt.“
„Missugused teie talupojad on? Kuidas nad elavad?“ küsis Ivan Matvejevitš. „On nad rikkad või laostunud ja vaesed? Kui suur on mõisategu?“
„Kuulge,“ ütles Oblomov tema juurde astudes ja võttis tal usaldavalt mundrikuue mõlemast hõlmast kinni.
Ivan Matvejevitš tõusis ruttu püsti, kuid Oblomov pani ta uuesti istuma.
„Kuulge,“ kordas ta silphaaval, kuid peaaegu sosinal,
349
