kriiksumine ei suutnud teda tardumusest äratada. Tassid hakkasid kõlksuma, teemasin suhisema.
Viimaks, kui kell oli kümne peal, lükkas Zahhar kandikuga ukse lahti, katsus teda jalaga tagaselja kinni lüüa, lõi mööda, tuikus, kuid kandik püsis ometi käes: ta oli kauase harjutamisega osavamaks läinud, pealegi teadis ta, et ukse vahelt piilub Anisja, ja niipea kui ta midagi maha pillab, kargab naine kohe appi ning teeb talle häbi.
Kandikut kõvasti käes hoides ja habet selle vastu surudes jõudis ta õnnelikult voodi ette ning tahtis kohvinõud voodi ääres seisvale lauale panna ja härrat üles äratada, kui ta korraga märkas, et ase on puutumata — härrat ei ole!
Zahhar võpatas nii, et tass kukkus maha, sellele järgnes suhkrutoos. Ta hakkas kukkuvaid asju õhust püüdma, kallutas kandikut, ja nüüd lendasid teised asjad. Ainult lusika suutis ta kandikul kinni pidada.
„No nüüd on hull lugu lahti!“ ütles ta, vaadates, kuidas Anisja suhkrutükke, tassikilde ja leiba üles korjas. „Kus härra on?“
Aga härra istus tugitoolis, näost sootuks ära. Zahhar jäi teda ammuli sui vahtima.
„Miks te, Ilja Iljitš, öö läbi toolil istusite, miks te magama ei heitnud?“ küsis ta.
Oblomov pööras pea pikkamisi tema poole, vaatas hajameelselt teda, mahavoolanud kohvi, vaibale laialilennanud suhkrutükke.
„Miks sa tassi katki tegid?“ küsis ta vastu ja astus siis akna alla.
Sadas suurte räitsakatena lund ja maa oli juba valge.
„Lumi, lumi, lumi!“ kordas ta mõttetult, vaadates lund, mis kattis paksu korrana aialippe, peenraid ja roigasaeda peenramaa ümber. „Matab kõik kinni!“ sosistas ta siis ahastuses, heitis voodisse ja langes tinasesse, lohutusse unne. Oli juba õhtupoolik, kui perenaise toa ukse kriiksumine ta üles äratas; paotatud uksest pisteti sisse paljas käsivars koos taldrikuga; taldrikul auras pirukas.
„Täna on pühapäev,“ ütles lahke hääl, „me küpsetasime pirukat; ehk soovite maitsta?“
Kuid Oblomov ei vastanud midagi: tal oli kõrge palavik.
