püüdis ta teda siinkandis tundmatute roogade rafineeritud valiku ja serveerimise peenusega üle trumbata.
Rasvase kalapiruka asemel olid õhulised lehttainapirukad; enne suppi pakuti austreid, siis paberlintidega ehitud kanapoegi trühvlitega, kõige mahlasemat praadi, kõige paremat salatit, puljongit inglise moodi.
Keset lauda ilutses määratu ananass, tema ümber virsikud, kirsid, aprikoosid. Vaasides olid elavad lilled.
Parajasti asuti puljongi manu, parajasti kirus Tarantjev pirukaid ja kokka, kellel see rumal mõte pähe oli tulnud — pirukatesse mitte mingit kraami sisse panna, kui korraga hakkas kostma koera pöörast haukumist ja keti rebimist.
Üks tõld sõitis hoovi ja keegi küsis Oblomovit. Kõigi suud läksid ammuli.
„Mõnel mullusel tuttaval on mu nimepäev meelde tulnud,“ ütles Oblomov, „mind pole kodus, ütle, et pole kodus!“ sosistas ta valjusti Zahharile.
Lõunat söödi aias, lehtlas. Zahhar tõttas käsku täitma ja põrkas teerajal Stolziga kokku.
„Andrei Ivanõtš!“ kähises ta rõõmsalt.
„Andrei!“ hüüdis Oblomov valjusti ja tõttas sõpra kaelustama.
„Kui õigel ajal, just lõunaks!“ ütles Stolz. „Anna mulle süüa, mu kõht on tühi! Suure vaevaga leidsin su üles!“
„Tule, tule istu!“ kutsus Oblomov agaralt ja pani sõbra enda kõrvale istuma.
Stolzi ilmumisel oli Tarantjev esimene, kes kähku üle aia peenramaale kadus, tema järel lahkus Ivan Matvejevitš oma tuppa. Perenainegi tõusis juba lauast.
„Ma segasin teid,“ ütles Stolz püsti karates.
„Kuhu te lähete, mispärast? Ivan Matveitš! Mihhei Andreitš!“ hüüdis Oblomov.
Ta sundis perenaise uuesti oma kohale istuma, kuid Ivan Matvejevitš ja Tarantjev ei tulnud kutsumisegi peale tagasi.
„Kust sa tuled, mis teed, kui kauaks jääd?“ sadas küsimusi.
Stolz oli tulnud ainult paariks nädalaks asju õiendama, kavatses siis maale sõita, siis Kiievisse ja jumal teab kuhu veel.
Lauas rääkis Stolz vähe ja sõi palju: oli näha, et tal on kõht tõepoolest tühi. Teised sõid nagunii vaikides.
Pärast lõunat, kui nõud olid koristatud, käskis Oblomov vahuveini ja seltersi lauale jätta ning jäi veel Stolziga kahekesi istuma.
378
