Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/387

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Seaduslik asi!“ kiitis Tarantjev noogutades järele. „Kordame meie ka!“

„Kordame!“

Ja nad jõid.

„Ainult kui see sinu kandi mees vastu punnima ei hakka ja enne sakslasele ei kirjuta,“ arutas Muhhojarov murelikult, „siis on asi halb, vennas! Sest kohtuasja ei saa ju tema vastu üldse algatada: õde on lesk, ja mitte neiu!“

„Kirjutab! Kindlasti kirjutab! Kahe aasta pärast kirjutab!“ ütles Tarantjev. „Aga kui vastu punnib — sõiman tal naha täis…“

„Ei, ei! Jumal hoidku selle eest! Sa ajad kõik nurja, vader! Siis ta ütleb, et sunniti, räägib peksuähvardusest, see on kriminaalne kuritegu… Ei, see ei lähe! Aga tead, mis tee: sa võid temaga koos einet võtta ja juua — ta armastab sõstralehenapsi. Niipea kui tal pea juba soojaks läheb, pilguta mulle silma: ma astun kohe võlakirjaga sisse. Ta ei vaatagi summat, kirjutab samuti alla nagu lepingule, pärast aga, kui kiri on maakleri juures kinnitatud, ei aita enam ükski jutt! Härrasmehel on ju ka häbi tunnistada, et ta purjus peaga alla kirjutas; seaduslik asi!“

„Seaduslik asi!“ kordas Tarantjev.

„Las siis Oblomovka jääb pärijatele!“

„Las jääb! Võtame, vader!“

„Togude terviseks!“ ütles Ivan Matvejevitš.

Ja nad jõid.


IV

Nüüd peame mõttes minema natuke maad tagasi, sellesse aega, mis oli enne Stolzi sattumist Oblomovi nimepäevale, ja teise paika, mis on Viiburi poolest õige kaugel. Seal kohtab lugeja tuttavaid isikuid, kellest Stolz mine tea mis erilistel kaalutlustel sugugi Oblomovile kõike ei rääkinud, mida ta teadis, võib-olla ka sellepärast, et Oblomov kõike ei küsinud, seda ehk samuti erilistel kaalutlustel.

Kord läks Stolz mööda üht Pariisi bulvarit ning silmitses põgusalt, hajameelselt vastutulijaid ja kaupluste silte. Kaua aega polnud ta Venemaalt, ei Kiievist, Odessast ega Peterburist kirja saanud. Tal oli igav, ta oli viinud veel kolm kirja posti ja oli nüüd koduteel.

Äkki jäi ta pilk üllatunult pikemaks ajaks peatuma, siis


388