tõttu sai ta jagu küsimustest, kahtlustest ja nõudmistest — kõigest, mis tuli Olga ilmes nähtavale.
Kogemustule valgusel laskus ta neiu mõistuse ja iseloomu labürinti ning avastas ja õppis seal iga päev uusi jooni ja fakte tundma, aga ikka veel ei näinud ta põhja, vaid jälgis imestuse ja ärevusega, kuidas see mõistus nõuab oma igapäevast leiba, kuidas see hing ei vaiki, vaid ihkab kogemusi ja elu.
Stolzi oma tegevusele, oma elule tuli veel lisaks võõras tegevus ja elu: ümbritsedes Olgat lillede, raamatute, nootide ja albumitega, jäi ta rahule, sest ta arvas, et nüüd on sõbranna vaba aeg kauaks ajaks täidetud; ja ta asus tööle või sõitis vaatama mõnda kaevandust, mõnda eeskujulikku mõisa, käis seltskonnas, et tutvusi soetada, et uute või silmapaistvate isikutega kokku puutuda; siis tuli ta väsinult Olga juurde, et tema klaveri kõrvale istuda ja tema laulu kuulates puhata. Kuid samas nägi ta neiu näol juba uusi valmis küsimusi ja pilgus aruandmise nõudmist. Ja tahtmatult, seda ise tähele panemata, puistas ta vähehaaval neiu ette kõik, mis ta oli näinud ja milleks vaatamas käinud.
Mõnikord avaldas Olga soovi seda kõike oma silmaga näha ja tundma õppida, mida Stolz oli näinud. Siis pidi Stolz oma tegevust kordama: ta sõitis koos Olgaga ehitust, maakohta või masinat vaatama ning iidsetelt müüridelt ja kividelt muistseid sündmusi lugema. Vähehaaval harjus ta neiu kuuldes valjusti mõtlema ja tundma, ning korraga jõudis ta põhjaliku enesekontrolli järel äratundmisele, et ta ei ela enam üksi, vaid kahekesi, ja et seda uut elu on ta elanud Olga siiasõidust peale.
Peaaegu alateadlikult, nagu endamisi omaette, hindas ta Olga kuuldes omandatud vaimuvara ja üllatas nii iseennast kui ka neiut; siis uuris ta hoolikalt järele, kas neiu pilgus pole veel mõnda küsimust, kas helgib ta näol rahuldatud mõtte kuma ja kas saadab ta pilk teda kui võitjat.
Kui see kinnitust leidis, läks ta uhkelt ja südamevärinaga koju ning valmistus öösel salaja hoolega homseks ette. Isegi kõige igavamad vajalikud teadmised ei olnud tema meelest tuimad, vaid lihtsalt tarvilikud: nad tungisid nüüd sügavamalt elulõimesse, elukoestikku; mõtted, vaatlused ja nähtused ei kuhjunud tummalt ega ükskõikselt mälu arhiivi, vaid andsid igale päevale ereda värvingu.
Milline kuum õhetus levis Olga kahvatul näol, kui Stolz ruttas tuliselt ja energiliselt tema ette laduma oma uut varu,
392
