Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/395

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

libistab neiu pilgu üle maastiku ja tardub, unustab end vaatama — ja Stolzi poleks nagu olemaski.

Niipea kui Stolz end liigutab, enesest märku annab, mõne sõna ütleb, ehmatab neiu, mõnikord karjatabki: täiesti selge, et ta oli unustanud, kus Stolz on, kas siin või kusagil kaugel — ja kas teda üldse maailmas on.

Selle-eest aga räägib ta pärast kodus akna all või rõdul ainult Stolziga, ja räägib kaua, arutleb kõiki hinge kogunenud muljeid, kuni viimaseni, ja räägib tuliselt, innukalt, peatub aeg-ajalt sobivat sõna otsides ja haarab lennult Stolzi leitud väljenduse, kuna ta pilgus välgatab tänutundmus antud abi eest. Või ta istub vahel väsimusest kahvatuna suurde tugitooli, ja ainult janunev, väsimatu pilk tõendab, et ta tahaks nüüd Stolzi kuulata.

Ja kuulab ta vaikides, ei lase ainustki sõna, ainustki pisiasja tähele panemata mööda. Kui aga Stolz vait jääb, siis kuulab ta edasi, tema silmad küsivad lisa, ning Stolz alustab selle tumma nõude peale jälle uue jõuga ja uue hooga oma muljete avaldamist.

See oleks ju hea: selge ja soe tunne, süda tuksub; see tähendab, et Olga elab oma mõtete ja tunnetega siin, et tal pole midagi muud vaja; siin on tema valgus, teda soojendav tuli ja mõistus. Kuid äkki tõuseb ta väsinult ja siiani küsinud pilk palub meest ära minna, või ta tahab korraga süüa ja sööb hea isuga…

See kõik oleks ju kena: Stolz polnud unistaja; tema poleks tahtnud tormakat kirge, nagu see oli Oblomovilegi vastumeelt, kuigi teistel põhjustel; aga Stolz tahtis vähemalt, et tunne järgiks oma ettenähtud voolusängi, et ta algul, lättesilmas pulbitseks ägedalt, et sealt võiks ammutada ja oma janu kustutada ja pärast kogu eluaeg teada, kust see õnneläte purskab…

„Armastab või ei armasta?“ küsis ta endalt piinavas erutuses, peaaegu viimase jõuga, peaaegu nutt kurgus.

Ikka põletavamaks muutus see küsimus, haaras teda nagu laustuli, aheldas ta tahte: see polnud enam armastuse, vaid elu küsimus. Mitte millelgi muul polnud enam tema hinges ruumi.

Selle poole aastaga olid nähtavasti tema sisimas kokku kuhjunud ja lõkkele löönud kõik armastuse hädad ja piinad, millest ta oli siiani naistega kohtudes osanud hoiduda.

Ta tundis, et isegi tema terve organism ei suuda seda vastu pidada, kui see mõtete, tahte ja närvide pinge veel mitu kuud kestab. Ta mõistis nüüd seda, mis seni oli talle


396