das ta seda nimetab ja mis nime annab ta sellele, mida ta Stolzi vastu tunneb?
Kui ta Stolzi armastab, mis oli siis eelmine armastus — edevus, kergemeelsus või midagi veel halvemat? Selle mõtte juures valgus talle kuum häbipuna näkku. Niisugust süüdistust ta enese vastu ei tõsta.
Aga kui see esimene oli puhas armastus, mis on siis tema vahekord Stolziga? Kas jälle mäng, pettus ja peenike kaalutlus, et meest kosima avatleda ja nõnda oma käitumise kergemeelsust katta?… Selle mõtte juures jooksis tal külmavärin üle ihu ja ta läks näost kahvatuks.
Aga kui see pole mäng, pettus ega kaalutlus — kas see on siis… jälle armastus?
See oletus ajas teda hoopis segadusse: teine armastus — seitse-kaheksa kuud pärast esimest! Kes teda usuks? Kuidas võiks ta sellest hingatagi, välja kutsumata imestust või koguni… põlgust! Ta ei või sellest mõeldagi, tal pole selleks õigust!
Ta soris oma kogemustes: seal ei leidunud teise armastuse kohta mingeid andmeid. Ta tuletas meelde tädide, vanapiigade, paljude tarkade naiste, kirjanike, „armastuse filosoofide“ autoriteetseid arvamusi — kõigi suust kõlas halastamatu otsus: „Naine armastab tõsiselt üksainus kord.“ Samasugune oli olnud ka Oblomovi arvamus. Talle tuli Sonetška meelde, et mis tema teisest armastusest arvaks, kuid Venemaalt tulnud tuttavad teadsid rääkida, et sõbrannal on juba kolmas käsil…
Ei, ei, ta ei armasta Stolzi, ei võigi armastada, otsustas Olga. Ta armastas Oblomovit ja see armastus on surnud, eluõilmed on igaveseks närtsinud! Teda seob Stolziga ainult sõprus, mis rajaneb Stolzi hiilgavatel vaimuomadustel ning tema tähelepanelikkusel ja usaldusel.
Nii tõrjus Olga tagasi isegi mõtte armastusest või armastuse võimalusest oma vana sõbra vastu.
See oligi põhjuseks, miks Stolzil ei läinud kunagi korda neiu näol või sõnades mingit märki tabada, ei täielikku ükskõiksust, ei tunde silmapilkset välgatust ega sädetki, mis kas või juuksekarva võrra oleks üle ulatunud sooja ja südamliku, kuid hariliku sõpruse piiridest.
Et seda kõike korraga lõpetada, ei jäänud Olgal muud üle kui Stolzi tärkava armastuse sümptoome märgates võimalikult ruttu ära sõita, et armastusele kasvamiseks mitte toitu ega ruumi anda. Kuid ta oli lasknud õige aja mööda: see oli juba ammu sündinud; pealegi oleks ta pidanud ette
398
