moviga, kas ma siis nõnda oleksin piinelnud!“ ütles ta ja vaatas nii hellalt ja usaldavalt neiule otsa, nagu poleks seda hirmsat minevikku olemaski.
Olga südamesse asus suur rõõm, päris pühapäev. Tal oli kerge olla. Nüüd oli selge, et tal oli ainult Stolzi ees häbi, aga Stolz ei karista teda ega põgene tema eest! Mis puutub temasse veel maailma kohtumõistmine!
Stolz oli jälle rõõmus ja ennast valitsev; kuid Olgale polnud sellest küllalt. Ta nägi juba, et teda on õigeks mõistetud, aga kohtualusena tahtis ta ometi otsust kuulda.
Stolz võttis kübara.
„Kuhu te lähete?“ küsis Olga.
„Te peate nüüd erutusest puhkama!“ ütles Stolz. „Homme räägime.“
„Te tahate, et ma öö otsa magada ei saaks?“ ütles Olga, võttis tal käest kinni ja pani ta uuesti istuma. „Tahate ära minna, ilma et te mulle ütleksite, mis see oli… mis ma nüüd olen… mis minust saab. Halastage, Andrei Ivanõtš: kes seda mulle siis veel ütleb? Kes karistab mind, kui ma seda väärt olen, või… kes annab andeks?“ lisas ta ja vaatas Stolzile nii õrna sõbrapilguga otsa, et Stolz heitis kübara käest ja oli valmis iseennastki neiu jalgade ette heitma.
„Minu — lubage nõnda öelda — ingel!“ ütles ta. „Ärge ilmaasjata piinelge: teid pole vaja karistada ja teile pole vaja ka armu anda. Mul pole midagi teie jutustusele juurde lisada. Mis kahtlused teil võiksid veel olla? Te tahate teada, mis see oli, kuidas seda nimetada? Te teate seda juba ammugi… Kus on Oblomovi kiri?“
Ta võttis laualt kirja.
„Kuulake siis!“ Ja ta luges: „„Teie tõsine „armastan“ ei tähenda praegust, vaid tulevat armastust; see on ainult alateadlik vajadus armastada, mis tõelise toidu… puudusel… avaldub naiste puhul lapse või teise naise kallistamises või ka lihtsalt pisarates ja hüsteerilistes nähtudes!… Te eksite (luges Stolz viimast sõna rõhutades): Teie ees pole see, keda Te olete oodanud, kellest unistanud. Kannatage, ta tuleb, ja siis Te ärkate; Teil on siis häbi ja piinlik oma eksituse pärast…“ — Näete, kui õige see on!“ ütles ta. „Teil on häbi ja piinlik… eksituse pärast. Siia pole enam midagi juurde lisada. Temal oli õigus, aga teie ei uskunud, ja see ongi kogu teie süü. Te oleksite pidanud siis lahku minema; aga teda oli vallutanud teie ilu… kuna teid liigutas tema… tuviõrnus!“ lisas ta veidi irooniliselt.
„Ma ei uskunud teda, ma arvasin, et süda ei eksi.“
409
