Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/412

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Sel päeval läks Stolz hilja koju.

„Leidsin oma õnne,“ mõtles ta ja vaatas armunult puid, taevast ja järve, isegi vee kohale kerkivat udu. „Lõpuks ometi! Nii palju aastaid kannatlikkust, tunnete janu ja hingejõu hoidmist! Nii kaua olen ma oodanud — nüüd siis on tasu käes: see ep ongi inimese kõige suurem õnn!“

Õnn varjas nüüd tema silme eest kõik muu: kontori, isa vankri, seemisnahksed kindad, võidunud arved— kogu ta argielu. Mälestusse kerkis üksnes ema hästi lõhnav tuba, Herzi variatsioonid, vürsti pildigalerii, sinised silmad, puuderdatud kastanpruunid parukad — ja üle kõige selle hõljus Olga õrn hääl: kõrvus helises tema laul.

„Olga on minu naine!“ sosistas ta kirgliku värinaga. „Mu õnn on leitud, pole enam vaja midagi otsida ega kuhugi minna!“

Ja õnneuimas läks ta koju, märkamata sedagi, mis teed mööda, mis uulitsaid pidi…

Kaua saatis Olga teda silmadega, siis avas ta akna ja hingas mõni aeg ööjahedust; erutus vaibus vähehaaval, rind hakkas rahulikus rütmis hingama.

Ta pööras pilgu järvele, kaugusse, ja jäi vaikselt nii sügavasse mõttesse, nagu oleks ta magama uinunud. Ta tahtis jälgida oma mõtteid ja tundeid, kuid ei saanud. Mõtted voogasid ühtsoodu nagu lained ja veri tuikas tasakesi soontes. Ta tundis õnne, aga ei suutnud kindlaks teha tema piire ja seda, mis ta on. Ta mõtles, miks on tema südames korraga niisugune vaikus ja rahu, miks on tal nii rahulik ja segamatult hea olla, kui ta ometi…

„Ma olen tema mõrsja,“ sosistas ta.

„Ma olen mõrsja!“ mõtleb iga neiu uhkusevärinaga, kui see silmapilk on kätte jõudnud, mis säratab kogu tema edaspidist elu, ja ta sirgub kõrgusse ning vaatab kõrgelt selle hämara teeraja poole tagasi, kus ta alles eile üksi ja tähelepandamatult kõndis.

Aga miks Olga ei värisenud? Ka tema oli käinud üksi oma tähelepandamatut teerada, ka talle tuli ristteel vastu „tema“, kes andis talle käe, kuid ei viinud teda pimestavasse valgusesärasse, vaid üle kallaste tõusnud suurele jõele, avaratele väljadele ja sõbralikult naeratavatele kinkudele. Ta silmad ei pidanud harjuma heleda valgusega, süda ei seisatanud, kujutlus ei pahvatanud põlema.

Vaikse rõõmuga puhkas ta pilk elu suurvetel, tema avaratel väljadel ja haljendavatel kinkudel. Tal ei jooksnud värinaid üle selja, ta pilk ei lõõmanud uhkusest; ainult siis,


413