tema oma kätt, ja nõnda kirjutas ta suured kõverad tähed tiideviltu alla. Hiljem sellest enam juttu ei tehtud.
Oblomov lohutas end alla kirjutades osalt sellega, et raha läheb lese laste heaks, aga järgmisel päeval, kui ta oli pea selgeks saanud, tuletas ta seda tegu häbenedes meelde ja püüdis seda unustada, hoidudes vennaksega kohtumast; ning kui Tarantjev sellest rääkima hakkas, ähvardas ta kohe korterist lahkuda ja maale kolida.
Pärast aga, kui ta maalt raha sai, tuli vennas ise tema juurde ja seletas, et Ilja Iljitšil on kõige parem võlamaksmisega juba praegu algust teha, et siis on võlakiri kolme aastaga kustutatud; aga kui tähtaja kättejõudmist ootama jääda, siis võib asi kohtusse minna ja mõis läheb avalikul pakkumisel müügile, sest nii suurt summat sularahas Oblomovil ju ei ole ega tule.
Alles nüüd, kui Stolzi saadetud raha kõik võla maksmiseks läks ja ainult väike osa talle äraelamiseks jäi, sai Oblomov aru, missuguste pihtide vahele ta oli sattunud.
Vennas kiirustas, katsudes seda vabatahtlikku tehingut oma võlgnikuga paari aasta jooksul lõpetada, et midagi ootamatut vahele ei tuleks; ja seepärast sattus Oblomov üpris raskesse seisukorda.
Alguses ei olnud seda nii väga märgata, sest Oblomovil polnud kunagi kombeks teada, kui palju tal veel raha taskus on; aga siis otsustas Ivan Matvejevitš ühe viljakaupmehe tütre ära kosida, üüris endale eraldi korteri ja kolis sinna.
Agafja Matvejevna majapidamise lai haare lõppes paugupealt: sammakala, lumivalge vasikaliha ja kalkunid rändasid teise kööki, Muhhojarovi uude korterisse.
See säras õhtuti tuledes, seal istusid koos Ivan Matvejevitši tulevased sugulased ja Tarantjev; kõik läks nüüd sinna. Agafja Matvejevna ja Anisja seisid äkki ammuli sui ja rippuvi käsi oma tühjade pottide-pannide juures.
Esimest korda elus sai Agafja Matvejevna teada, et temal on ainult maja, juurviljaaed ja kanapojad ning et tema aias ei kasva kaneeli ega vanilli; peagi märkas ta, et turukaupmehed ei koogutanud ega naeratanud talle enam ning et need koogutused ja naeratused said nüüd osaks vennakse uuele paksule kabedale köögitüdrukule.
Oblomov andis kõik raha, mis vennas oli talle elamiseks jätnud, perenaise kätte, ja see jahvatas suure õhinaga kolm-neli kuud endist viisi puudakaupa kohvi, tampis kaneeli, tegi vasika- ja kalkunipraadi, seda kõike ühe ilusa päevani,
416
