Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/425

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Stolz ei söönud lambaliha ega kohupiimakäkke, pani kahvli kõrvale ja vaatas, millise isuga Oblomov seda toitu sõi.

„Nüüd sa enam minu seljas pahempidi särki ei näe,“ rääkis Oblomov edasi, kuna ta ise isukalt konte lutsis, „tema valvab kõige järele, tema näeb kõike; mul pole enam ühtki nõelumata sukka — ja kõik teeb tema ise. Ja millist kohvi ta veel keedab! Pärast lõunat lasen sulle tuua.“

Stolz kuulas vaikides, mureliku näoga.

„Vend kolis tal siit ära, mõtleb naist võtma hakata; majapidamine pole enam nii suur nagu enne. Aga enne, tead, kuidas töö perenaise käes edenes! Hommikust õhtuni oli ta lennus — turule ja kaubahoovi… Tead, mis ma sulle ütlen,“ jätkas Oblomov juba pehmel keelel, „anna mulle kaks-kolm tuhat, siis ma ei hakkaks sulle keelt ja lambaliha pakkuma; laseks terve sammakala lauale tuua, ja forelle, esimese sordi fileed! Ilma kokatagi teeks Agafja Matvejevna imet, jajah!“

Ta jõi veel ühe napsi.

„Joo, Andrei, proovi, tõepoolest: suurepärane naps! Olga Sergejevna ei oska sulle niisugust valmistada. — Ta laulab küll „Casta diva’t“, aga niisugust napsi valmistada ei oska! Ega niisugust seenepirukat kanalihaga! Niisugust nagu siin küpsetati mõnikord ainult Oblomovkas! Ja see on ka hea, et seda ei küpseta mulle mõni kokk: see pätsib pirukat jumal teab missuguste kätega; Agafja Matvejevna aga on puhtus ise!“

Stolz kuulas tähelepanelikult, kikkis kõrvu.

„Käed olid tal enne valged,“ jätkas tunduvalt joobnud Oblomov, „kas või anna suud! Nüüd on küll karedaks läinud, sest ta teeb ju kõik ise! Ise tärgeldab minu särgidki!“ ütles ta härdalt, peaaegu pisarsilmil. „Jumala eest, ma ise nägin! Mõne teise eest ei hoolitse oma nainegi nii hästi, jumala eest! Suurepärane naisterahvas, see Agafja Matvejevna! Ääh, Andrei! Koli Olga Sergejevnaga ka siia, üüri endale siin suvemaja: oleks tore elu küll! Jooksime metsa all teed, eeliapäeval läheksime Püssirohuvabrikute juurde aasale; vanker toidumoona ja teemasinaga sõidaks järele. Laotaksime vaibad rohu peale, pikutaksime seal! Agafja Matvejevna õpetaks ka Olga Sergejevnale majapidamist, ta võiks õpetada küll! Ainult praegu on lugu kehvaks läinud: vend kolis ära; aga kui meile jääks kolm-neli tuhat, siis laseksin ma sulle, tead, missugused kalkunid lauale panna…“


426