„Olge head, astuge võõrastetuppa, ma tulen kohe,“ vastas perenaine arglikult.
Ja rätikut kaela heites astus ta Stolzi järel võõrastetuppa, kus ta sohva äärele istus. Salli ei olnud tal enam ümber võtta, ja nõnda püüdis ta oma käsi rätiku alla peita.
„Kas Ilja Iljitš andis teile võlakirja?“ küsis Stolz.
„Ei,“ vastas naine nüri imestusega, „härra pole mulle mingit kirja andnud.“
„Kuidas nii, teil pole mingit kirja?“
„Mina pole mingit kirja näinud!“ kinnitas naine ikka nüri imestusega…
„Võlakirja?“ kordas Stolz.
Naine mõtles natuke.
„Ehk te räägiksite vennaksega,“ ütles ta, „aga mina pole mingit kirja näinud.“
„On ta loll või kelm?“ mõtles Stolz.
„Aga kas Ilja Iljitš on teile võlgu?“ küsis ta.
Naine vaatas talle nürilt otsa, siis selgis ta ilme veidi, ilmutades koguni ärevust. Talle tulid meelde panditud pärlid, hõbeasjad ja mantel ning ta arvas, et Stolz sellest võlast räägib, aga ta mõistus ei võtnud kuidagi kinni, mismoodi see teatavaks on saanud; tema ise polnud ju Oblomovile sõnagi lausunud, isegi Anisjale mitte, kellele ta muidu iga kopika kohta aru andis.
„Kui palju ta teile võlgu on?“ küsis Stolz murelikult.
„Mitte midagi! Mitte kopikatki!“
„Varjab minu eest, häbeneb, see ahne loom, liiakasuvõtja!“ mõtles Stolz. „Aga küll ma talt kõik kätte saan!“
„Aga need kümme tuhat?“ ütles Stolz.
„Mis kümme tuhat?“ küsis naine äreva imestusega.
„Ilja Iljitš on teile võlakirja põhjal kümme tuhat rubla võlgu — kas on või ei ole?“ küsis Stolz.
„Härra pole mulle midagi võlgu. Paastu ajal oli lihunikule kaksteist ja pool rubla võlgu, aga see on juba kolme nädala eest ära makstud; ja koore eest on piimanaisele ka makstud — nii et võlga ei ole.“
„Kas teil siis seda dokumenti ei olegi?“
Naine vaatas nürilt mehe otsa.
„Ehk räägiksite vennaksega,“ vastas ta, „ta elab üle uulitsa Zamõkalovi majas, näe, seal, keldripealne maja.“
„Ei, lubage, et ma räägin teiega,“ ütles Stolz kindlalt. „Ilja Iljitš arvab, et tema on teile võlgu, ja mitte teie vennale…“
„Ta ei ole minule võlgu,“ vastas naine, „aga seda, et ma
428
