„Unistus, unistus!“ ütles ta muiates ja kainenedes oma ärevil ulamõtetest. Kuid vastu tema enda tahtmist elas see unistuste kuju tema mälestuses edasi.
Algul nägi ta selles kujus üleüldist tulevikunaist; pärast aga, kui ta täiskasvanud ja küpseks saanud Olga õidepuhkenud, küllusliku ilu kõrval märkas ka tema jõudu, mis oli eluks valmis ning mis janunes elu mõistmist ja eluvõitlust, kui ta nägi kõiki oma unistuses kujutletud andeid ja omadusi, ärkas ta südames ammune, peaaegu ununud armastuse kehastus, ja selles kujus nägi ta nüüdsest peale Olgat, nägi kaugel ees võimalust, et nende sümpaatias sünnib see tõde, ilma veiderdajahilpudeta ja armastuse kuritarvituseta.
Ehk ta küll armastuse ja abielu küsimustega ei mänginud ega nendega seoses kõrvalisi asju — raha, tutvusi, teenistuskohti — ei kaalunud, pidi ta ometi selle üle järele mõtlema, kuidas tema tänini nii püsimatu väline tegevus hakkab sobima seesmise, perekondliku eluga, kuidas saab reisi- ja ärimehest kodune perekonnainimene. Kui ta sellest ringijooksmisest rahuneb, millega täidab ta siis oma koduse elu? Laste kasvatamine ja õpetamine, nende ellusuunamine pole muidugi kerge ega tühine ülesanne, kuid sinnamaale kulub veel palju aega, ja mis hakkab ta seni tegema?
Need küsimused tegid talle juba ammu tihtilugu muret ja seepärast ei muutunud vallaspõli talle raskeks; tal ei tulnud pähegi, et ta ilu lähedusest südame kiiremat tuikamist tundes peaks abieluköidikud kaela võtma. Seepärast ei pannud ta Olgatki noore neiuna tõsisemalt tähele, vaatas teda ainult kui armast last, kellest võib palju loota; temaga naljatades heitis ta nagu muuseas tema ahnelt vastuvõtlikku ajusse mõne uue, julge mõtte või tabava elulise tähelepaneku, millega ta midagi mõtlemata või aimamata edendas tema hinges erksat sündmuste mõistmist ja õigeid vaateid, kuna ta seejärel nii Olga kui ka oma juhuslikud õpetused unustas.
Ajuti aga, nähes neiu mõtlemises välgatavat üsnagi harukordseid tahke — nähes, et temas pole midagi võltsi ja et ta ei otsi üldist austust, et tema tunded tulevad ja lahkuvad lihtsalt ja loomulikult, et ta ei kasuta võõraid mõtteid, vaid üksnes omi, ning teeb seda ütlemata julgelt, värskelt ja kindlalt, — imestas ta, kust on Olga küll kõik selle võtnud, ega tundnud enam oma põgusaid õpetusi ja märkusi ära.
Kui ta juba siis oleks oma tähelepanu Olgale kinnitanud, oleks ta taibanud, et neiu kõnnib oma rada peaaegu üksi, et tädi pealiskaudne järelevalve hoiab teda ainult äärmuste eest, kusjuures ta on muidu vaba üleliigsest hooldamisest —
440
