vastust, ning sunnivad sind jälle ja veel suurema armastusega elu vaatama. Nad kutsuvad võitlusse läbiproovitud jõud, nähtavasti selleks, et neid mitte uinuda lasta…“
„Mingi udu ja viirastuste pärast piinelda!“ kurtis Olga. „Kõik on selge, ja äkki jookseb elust nagu õnnetuse vari üle! Kas selle vastu pole abi?“
„Miks ei ole: elu ise on pidemeks! Aga kui ta seda ei ole, siis on ka ilma nende küsimusteta kole elada.“
„Mis siis teha? Alla anda ja kurbust tunda?“
„Mitte midagi,“ vastas Stolz, „varuda kindlust ja kannatust ning käia visalt oma teed edasi. Sina ja mina ei ole titaanid,“ jätkas ta Olga piha ümbert kinni võttes, „meie ei lähe ühes Manfredite ja Faustidega hulljulgelt mässuliste küsimuste vastu sõtta, meie ei võta nende väljakutset vastu, vaid langetame pea ja elame alandlikult raske silmapilgu üle — pärast seda naeratab jälle elu ja õnn ning…“
„Aga kui nad enam kunagi rahu ei anna: kui kurbus hakkab ikka rohkem ja rohkem painama?“ küsis Olga.
„Mis siis? Võtame ta siis vastu kui elu uue olemisviisi… Aga ei, seda ei tule, seda ei või meiega sündida! See pole sinu kurbus, see on kogu inimsoo kurbus. Sinule langes sellest üksainus piisk… See kõik on siis hirmus, kui inimene kisub end elust lahti… kui pole pidet. Aga meil… Annaks jumal, et su kurbus oleks see, milleks mina teda pean, ja mitte mõne haiguse tundemärk… see oleks halvem. See oleks mure, mille ees ma kaitsetult ja jõuetult maha langen… Aga see — kas siis mingi udu, nukrus, mingid kahtlused ja küsimused saavad hävitada meie õndsust, meie…“
Ta ei jõudnud lõpetada, sest Olga viskus kui meeletu ta rinnale; põimides käsi ümber mehe kaela, tardus ta silmapilguks nagu bakhant kireunustusse.
„Ei mingi udu, ega nukrus, ega haigus, ega… surmgi!“ sosistas ta joovastunult, sest jälle oli ta õnnelik, rahunenud ja rõõmus. Tal oli tunne, et ta pole oma meest kunagi nii kirglikult armastanud kui praegu.
„Vaata ette, et saatus su nurinat ei kuuleks,“ lõpetas Stolz ebauskliku manitsusega, mida sosistas talle õrn ettenägelikkus, „ja sind tänamatuks ei peaks! Talle ei meeldi see, kui tema andidest ei osata lugu pidada. Siiani oled sa alles elu tundma õppinud, kuid temaga peab ka jõudu proovima… Kannata pisut, küll tuleb seegi aeg, kus võitlus läheb lahti, algab mure ja töö… ja algab tingimata — siis pole aega nende küsimustega tegemist teha… Hoia selleks oma jõudu!“ lisas ta tasakesi, peaaegu iseenesele, vastuseks naise
451
