mehe töötuba. Aga ta ei mänginud muretult lõbu tundes elamist, vaid elas — salajase ärksa mõttega, valmistus ette, ootas…
Ikka kõrgemale ja kõrgemale jõudis ta… Andrei teadis, et tema kunagine unistus naisest ja abikaasast on kättesaamatu paleus, kuid ta oli õnnelik ka selle kahvatu vastuhelgi üle, mida ta Olgas nägi: ta polnud seda kunagi lootnud.
Samal ajal pidi ta ka ise pidevalt, peaaegu eluaeg kandma suurt hoolt selle eest, et oma mehelikku väärtust ennastarmastava ja uhke Olga silmis endisel kõrgusel hoida, ja seda mitte labase armukadeduse pärast, vaid selleks, et elukristall ei tumestuks; aga see oleks võinud juhtuda, kui Olga usk temasse oleks vähegi kõikuma löönud.
Paljude naiste puhul pole seda sugugi vaja: on nad kord juba mehel, võtavad nad allaheitlikult vastu niihästi mehe head kui ka halvad omadused, lepivad tingimusteta neile määratud positsiooni ja õhkkonnaga või alistuvad niisama alandlikult esimesele juhuslikule kiindumusele, pidades võimatuks või mõttetuks sellele vastu panna: „Ju see on saatus, kirg, naine on nõrk olend,“ jne., jne.…
Isegi kui mees on mõistuse, selle nõidusliku mehejõu poolest kõigist teistest peajagu üle, uhkustavad naised selle väärtomadusega nagu mõne kalli kaelaehtega, seda küll ainult sel juhul, kui see mõistus on pime nende armetute naiselike kelmistükkide suhtes. Kui ta aga julgeb nende väiklast veiderdamist, nende kavalat, tühist ja vahel ka pahelist olemust läbi näha, siis muutub see mõistus neile tüliks ja takistuseks.
Olga ei tundnud seda pimesi saatusele alistumise loogikat ega mõistnud naiste kirekesi ja kiindumusi. Oli ta kord tunnustanud valitud mehe inimlikku väärikust ja õigusi tema enese suhtes, siis uskus ta meest ja armastaski selle pärast; kui aga usk kadus, siis kadus ka armastus, nagu see sündis Oblomovi puhul.
Kuid tookord oli ta samm alles kõhklev, tahe kõikuv; ta oli alles hakanud elu vaatlema ja tema üle mõtlema, oli alles teadlikuks saanud oma mõistuse ja iseloomu olemusest ning korjas alles materjali; loomistöö oli veel algamata, elurajad aimamata.
Andreid ei uskunud ta enam pimesi, vaid teadlikult; Andreis kehastus tema meheliku täiuse ideaal. Mida rohkem ja teadlikumalt ta teda usaldas, seda raskem oli Andreil samale kõrgusele püsima jääda, et olla tema mõistuse, südame ja
453
