lõbusõitu tegemas ja palagani vaatamas; vahel harva võeti teatriloož ja mindi siis sinnagi kogu perega.
Suvel käidi linnast väljas, eeliapäeva reedel Püssirohuvabrikute aasal, ja elus kordusid harilikud sündmused, mis ei toonud ränki muutusi kaasa, — jah, nii võiks öelda, kui elu hoobid üldse vaikseid, kõrvalisi kolkaid ei tabaks. Aga pikselöök, mis vapustab mägesid tipust jalamini ja tohutu suurt õhuvalda, kõmatab paraku hiireuruski, kui ka nõrgemalt ja summutatumalt, siis ometi küllalt tunduvalt.
Ilja Iljitš sõi palju ja hea isuga nagu Oblomovkaski, kõndis ja töötas vähe ning laisalt — jällegi nagu Oblomovkas. Oma eluaastatele vaatamata jõi ta ikka muretult veini ja sõstralehenapsi ning tegi veel muretumalt pikki lõunauinakuid.
Äkki muutus see kõik.
Kord tahtis ta pärast päevast puhkamist ja suigatust sohvalt üles tõusta, kuid ei saanud, tahtis midagi ütelda — aga keel ei kuulanud sõna. Hirmunult vehkis ta ainult käega, kutsudes abi.
Oleks ta ainult Zahhariga kahekesi elanud, oleks ta võinud kas või hommikuni käega signaliseerida ja lõpuks ära surra, millest alles järgmisel päeval teada oleks saadud; kuid perenaise pilk valvas tema üle nagu jumala silm; mitte mõistust, vaid südant oli tal selleks vaja, et taibata: Ilja Iljitšiga on midagi lahti.
Ja niipea kui see mõte tal peast läbi sähvas, kihutas Anisja voorimehega arsti järele, kuna perenaine ise Oblomovile jääd pähe pani ning salakapist oma piiritused ja kompressivedelikud välja otsis — kõik, mida kogemus ja kuuldud tarkus käskisid tal tarvitusele võtta. Isegi Zahhar sai endale selle ajaga teise saapa jalga ja nõnda ta passiski üheainsa saapaga arsti, perenaise ja Anisja seltsis härra aseme juures.
Ilja Iljitš toodi meelemärkusele, lasti tal aadrit ning öeldi siis, et see oli ajurabandus ja et haige peab oma eluviisi muutma.
Keelati ära viin, vein ja õlu, samuti kohv — peale mõõduka maitsmise väga harvadel puhkudel —, keelati ära kõik rasvased road, lihatoidud ja vürtsid; selle asemel nõuti liikumist iga päev ja magamist ainult öisel uneajal.
Kui poleks olnud Agafja Matvejevna valvavat silma, siis oleks see kõik täitmata jäänud; kuid tema pani arsti ettekirjutused targu sel moel maksma, et allutas nendele kõik teisedki majas, kusjuures ta mõistis kavaluse ja meelitami-
464
