„Ei, sinu Andreid ma ei unusta,“ mõtles Stolz nukralt üle hoovi minnes. „Sa oled kadunud, Ilja: asjata oleks sulle rääkida, et su Oblomovka ei asu enam pimedas kolkas, et nüüd on järg jõudnud tema kätte, et ka tema peale paistab nüüd päike! Ma ei hakkagi sulle rääkima, et nelja aasta pärast on ta raudteejaam, et talupojad ehitavad teetammi ja kord veereb sealt vili raudruunal sadamasse… Ja siis tulevad… koolid, kirjaoskus, ja siis… Ei, sa ehmuksid ära uue õnne koidu ees, hele valgus teeks su harjumatutele silmadele valu. Aga sinu Andrei viin ma sinna, kuhu sa ise ei läinud… ja ma hakkan temaga koos meie kunagisi nooruseunistusi ellu viima… Jumalaga, vana Oblomovka!“ ütles ta ja vaatas viimast korda tagasi väikese maja akende poole. „Sinu ajad on möödas!“
„Mis seal oli?“ küsis Olga südame valjusti pekstes.
„Ei midagi,“ vastas Andrei järsult ja kuivalt.
„Elab ta veel, on ta terve?“
„Jah,“ vastas Andrei vastumeelselt.
„Miks sa nii ruttu ära tulid? Miks sa mind sisse ei kutsunud või teda kaasa ei toonud? Las ma lähen ise!“
„Ei lähe!“
„Mis seal siis sünnib?“ küsis Olga kohkunult. „Või avanes äkki kuristik? Miks sa ei ütle mulle?“
Stolz vaikis.
„Mis seal ometi on?“
„Oblomovlus!“ vastas Andrei tusaselt ja kogu kodutee oli ta Olga pärimise peale vaatamata tujutult vait.
X
Viis aastat on jälle möödas. Nii mõndagi on muutunud ka Viiburi poolel: Pšenitsõna maja juurde viiva tühja tee äärde on ehitatud suvemajad, mille hulgast kerkib kõrgemale pikk kroonu kivimaja, laskmata rõõmsat päikest paista laiskuse ja rahu vaikse pelgupaiga akendesse.
Majake ise on pisut raamas ja näeb lohakas ja kasimatu välja nagu mõni inimene, kellel silmad pesemata ja habe ajamata. Värv on paiguti maha tulnud, vihmaveetorud mitmest kohast katki: seepärast püsivad ka hoovil porilombid, millest nagu omal ajalgi viib üle kitsas laud. Kui mõni võõras jalgväravast sisse astub, siis ei kargle vana muri enam elavalt keti otsas, vaid haugub kähinal ainult paar suutäit, ilma et ta oma kuudist välja roniks.
473
