„Ega ometi Tarantjev ära ei võtnud?“ mõtles Ilja Iljitš kaheldes. „Aga ei, tema oleks võtnud kõik peenraha.“
„Mis seal siis veel on?“ küsis Oblomov.
„Ei ole midagi. Eilset seasinki on ehk veel, peab Anisja käest küsima,“ ütles Zahhar. „Kas toon või?…“
„Too, mis on! Kuidas siis juustu järele ei jäänud?“
„No ei jäänd!“ vastas Zahhar ja läks ära. Ilja Iljitš aga hakkas mõtlikult toas edasi-tagasi kõndima.
„Jah, nii palju muret,“ rääkis ta endamisi. „Kas või see plaan — kui palju sellega veel tööd on!… Aga juustu jäi ju ometi järele,“ lisas ta mõtlikult. „Zahhar pistis selle kinni, ja nüüd ütleb, et ei jäänud! Ja kuhu see vaskraha sai?“ küsis ta käega laual koblates.
Veerandtunni pärast tuli Zahhar kandikuga, mida ta kahe käega hoidis; tuppa astudes tahtis ta jalaga ust koomale lükata, kuid ei löönud ukse pihta, vaid mööda: veiniklaas kukkus maha, takkajärele läksid karahvini kork ja sai.
„Ei saa ühtegi sammu astutud!“ ütles Ilja Iljitš. „Noh, võta vähemalt üles, mis sa maha pillasid; ta veel seisab ja vaatab!“
Zahhar kükitas kandikuga maha, et saia üles võtta, ja märkas alles siis, et tal on käed kinni, nii et saia üles võtta ei saa.
„Noh, võta üles!“ ütles Ilja Iljitš pilkavalt. „Mis sa ootad? Mis viga on?“
„Te saadana sarvilised!“ pahvatas Zahhar vihaselt mahakukkunud asjadele. „Ja kesse siis otse lõuna eeli oodet sööb?“
Nüüd pani ta kandiku käest ja korjas pillatud asjad põrandalt üles; saiale puhus ta veel enne peale, kui ta selle lauale pani.
Ilja Iljitš hakkas hommikueinet sööma, kuna Zahhar natuke maad eemal seisma jäi ja põrnitses nägu ära keerates härra poole; nähtavasti oli tal nõu midagi öelda.
Kuid Oblomov sõi ega pööranud talle üldse tähelepanu.
Zahhar köhatas paar korda
Oblomov ei teinud väljagi.
„Majavalitseja saatis jälle sõna,“ hakkas Zahhar areldi rääkima. „Podrätsik käis ka siin, küsis, kas ta ei võiks meie korterit näha. Ikke selle ümberehituse pärast…“
Ilja Iljitš sõi ja ei vastanud sõnagi.
„Ilja Iljitš,“ ütles Zahhar natukese aja pärast veel tasemini.
Ilja Iljitš tegi, nagu ta ei kuuleks.
76
