Ta süvenes enese ja „teise“ võrdlusse. Ta hakkas hoolega mõtlema, ning nüüd tekkis ta peas ettekujutus sellest „teisest“, otse vastupidine sellele, mida ta enne Zahharile oli avaldanud.
Ta pidi tunnistama, et mõni „teine oleks“ jõudnud kõik kirjad kirjutada, ilma et „mis“ või „et“ oleks kordagi üksteist segama hakanud; mõni „teine“ oleks ka uude korterisse kolinud, plaani valmis teinud ja maale sõitnud…
„Ka mina saaksin kõige sellega toime…“ arvas ta, „ma mõistan ju ikka kirjutada; omal ajal pole ma ju mitte ainult kirju kirjutanud, vaid hoopis keerukamaid asju! Kuhu see kõik on jäänud? Ja mis kunst see siis õige on, teise korterisse kolida? Tarvitseb ainult tahta! „Teine“ ei pane kunagi öökuube selga,“ lisas ta „teise“ iseloomustusele juurde, „„teine“…“ ta haigutas vahepeal… „peaaegu ei magagi… „teine“ tunneb elust lõbu, käib igal pool, näeb kõike ja tal on kõigeks huvi… Aga mina? Mina… pole „teine“!“ ütles ta sedapuhku nukralt ja vajus sügavasse mõttesse. Isegi pea pistis ta teki alt välja.
Selge enesetunnetuse silmapilk Oblomovi elus oli jälle kätte jõudnud.
Suur hirm hakkas tal, kui ta hinges tekkis äkki elav ja selge ettekujutus inimese saatusest ja eluülesandest ja kui ta mõttes kõrvutas selle ülesandega omaenda elu, kui ta peas ärkasid üksteise järel mitmesugused eluküsimused, lenneldes ehmunult sinna-tänna nagu tukkuvates varemetes ootamatust päikesekiirest üleskohutatud linnud.
Tal oli valus ja kurb oma pooliku arengu, oma kõlblate jõudude kasvu seismajäämise pärast, oma inertsuse pärast, mis sai talle igal pool takistuseks; ta tundis kadedust, et teised elavad nii sisukat ja avarat elu, aga tema kitsale ja armetule elurajale on nagu raske kivi ette veeretatud.
Ta arglikku hinge hakkas ahistama teadmine, et paljud tema loomuomadused ei ole üldse ärganudki, teisi on vaevalt puudutatud ja ühegi arengut pole lõpuni viidud.
Kuid ometi tundis ta valusa selgusega, et midagi head, midagi ilusat on temas nagu hauda maetud, et nüüd on see võib-olla juba surnud, aga võib-olla lebab kui kuld mäepõues, ja oleks juba ammu aeg lasta seda kulda rahana käibele.
Kuid varandus on maetud paksu, raske prahi- ja kõntsakorra alla. Keegi nagu oleks elu ja ilma poolt talle annetatud kallisvara tema tagant varastanud ja tema enese hinge maha matnud. Oli midagi, mis ei lasknud teda eluteele tor-
93
