„Nii et kuigi ta oleks tõepoolest Vanapagan, kes tuli selleks maa peale, et õndsaks saada, siis ikkagi ei saaks?“
„Ikkagi ei saaks.“
See oligi õieti, milles Ants tahtis selgusele jõuda: et kui Jürka oleks tõepoolest Vanapagan ja tahaks õndsaks saada, kas ta siis saab või ei. Sest kui ta õndsaks ei saa, siis lähevad inimesed lunastuse tõttu taeva ja nõnda võib Jürka olla kas või kümnekordne Vanapagan, Antsul pole sellest sooja ega külma. Praegu on ta tema rentnik Põrgupõhjal, sellest esiotsa aitab. Mis aga sellesse puutub, et peab lunastust uskuma, kuna ju muidu võib Jürka juurde põrgu minna, siis see ei tee Antsule kuigi suurt muret. Tema pole küll kõva usumees, aga nii palju suudab ta ometi, et enne surma natukene aegagi lunastust tõsiselt võtta. Ja peaasi selles ongi, mis teed surres, kas usud või ei.
Nõnda siis läks Ants üsna rahuliku meelega koju ja tegi juba teel kavatsusi, kuidas Jürka suurt tööjõudu kõige paremini kasutada, kas rakendada seda tervena Põrgupõhjal, mis on nüüd tema, Antsu oma, või jõlgutada teda vahetevahel ka mujale, nagu tarvidused nõuavad. Suusoojaks rääkis ta sellest Jürka endagagi, kui ta teda vaatama läks, püüdes peale selle temalt teada saada, kui kauaks ta mõtleb Põrgupõhjale jääda.
„Kuni saan õndsaks,“ vastas Jürka.
„Aga kui ei saagi?“ muheles Ants nagu kiusujuttu ajades.
„Saan,“ kinnitas Jürka kõhklemata.
„Ning peale seda lähed põrgu tagasi, mis?“
„Muidugi.“
„Aga kui põrgus ometi selgub, et sa pole õndsaks saand, mis siis?“
„Tulen maa peale tagasi.“
„Jälle Põrgupõhjale?“
„Ei, sest siin ei saa õndsaks.“
„Aga kuhu siis?“
„Kuhu Peetrus tunnistuse annab. Võib olla Kaval-Antsule.“
„Seal olen ju mina.“
„Sina oled siis surnd.“
„Kust sina seda tead?“
113
