varjuandjat kuuma päikesega ja kui tuulevarju külmaga, aga, noh, mis on see surnud puu väärtuse kõrval.
Inimesega on otse vastupidi: temaga on elavalt palju kergem tulu saada kui surnult, kuigi ka surnutega võib pisut äri ajada, tasandades neile teed taeva, müües neile puusärke, hauaplatse, pärgi ja lilli, ehitades neile au- või mälestussambaid, lahates neid või kirjutades nekrolooge. Aga see kõik pole ometi elava inimese kõrval midagi. Et sellest õieti aru saada, mõelgem kas või tänapäeva suurimale ettevõttele – sõjale! Kuidas tahaksite surnud rakendada sõjavankri ette? See oleks sama võimatu nagu kaevikute ehitamine elava metsaga. Nõnda siis – surnud puu ja elav inimene, need on kooskõlas. Kui aga ometi leidub mõni, nagu on seda Jürka, see Põrgupõhja Vanapagan, kes elava inimesena armastab elavat metsa, siis see kasutagu juhust, kuni on veel aeg, ja ehitagu oma eluase võimalikult metsa lähedusse.
Neljandaks – jah, Ants rääkis Jürkale ka neljandaks ja viiendaks, isegi mõne sõna kuuendakski, aga pole mingit erilist põhjust seda kõike meenutada, sest asja mõte jäi ometi samaks: uued hooned pidi ehitama metsa äärde. Ja sinna nad ehitatigi ning Jürka pidi vanad ära koristama, nende asukohagi puhastama ja siledaks tegema, et seal oleks hea künda ja äestada. Aga Jürka ise sai seda ainult paar aastat teha, siis leidis Ants, et Põrgupõhja oma suurusega hakkab Jürkal üle jõu käima ja sellepärast peab asja kuidagi teisiti korraldama. Jürka katsus küll sellele vastu vaielda, öeldes, et tal pere kasvab ja tööjõud suureneb aastast aastasse, aga Antsu ei suutnud see veenda. Sellepärast otsustas ta lõpuks osa Põrgupõhja maid, muu seas ka vanade hoonete aseme ja ümbruse oma kätte võtta. See oli seda loomulikum ja arusaadavam, et vaheajal oli Ants uusi maid juurde muretsenud, nii et tema päristalu liitus nüüd juba vahenditult Põrgupõhjaga. Oma uut sammu Ants põhjendas Jürka kasuga, seletades:
„Põrgupõhja pole ju enam see, mis ta oli siis, kui siia asusid. Pealegi said sa ka uued hooned. Nüüd peaksin su rendi ja muud kohustused mitmekordseks tõstma. Aga see läheks sul ju raskeks kanda.“
„Sa oled ju renti niikuinii mitu korda tõstnud," katsus Jürka vastu vaielda.
121
