maja hakkab paistma. Kes vastu tuleb, sellelt küsi, kõik teavad, ka sina tead, kui oled kord käind.“
Jürka, eit kassipojaga kannul, läks suurt kaheharulist kaske otsima. Kõik oli, nagu küürakas ütelnud: esteks tee seda kätt, siis teist kätt, pärast kask ja lõpuks Kaval-Antsu maja teeääres, Ants ise väravas. Aga Jürka ei teadnud, et see on Ants ise, sellepärast ütles ta:
„Siinpool pidi Kaval-Ants elama, minu eit ajab põrsast peale.“
„Nii-nii,“ muheles Ants. „Mis eitedel muud, kui aga seapõrsast ja lambatalle.“
„Lehmamullikas kuluks ka marjaks ära,“ lisas Jürka.
„Kuis muidu, kuis muidu,“ muheles Ants. „Ja ega hobusesetukaski liiga teeks, mis?“
„Ei vist,“ lausus Jürka.
„Kust mehi oled?“
„Põrgupõhja omi.“
„Siis sinu suits käibki seal toaunkast välja, rahvas räägib?“
„Küllap vist,“ ütles Jürka. „Eit tossutab,“ lisas ta seletuseks.
„Nii-nii,“ lausus Ants jällegi ja sügas oma harva habet lõuaotsas. „Paberid korras?“ küsitles.
„Selleks sai täna käidud.“
„Kuule aga kuule. Või Põrgupõhjas uus pererahvas. Endist peremeest hüüti Vanapaganaks, eks näeb, kuis sinuga jääb, kas astud vana jälgedesse?“
„Mis nimest, kui aga saaks seapõrsa,“ ütles Jürka.
„Endine Põrgupõhja Vanapagan lõpetas põrsata, uus algab põrsaga,“ muheles Ants. „Aga jäksi sul vist on, pane või päris Vanapaganaga rindupidi kokku. Niisukest peremeest on Põrgupõhjale vaja, ei vähemast seal aita. Endine oli nääpsuke.“
Nüüd tekkis väike vaikus, mille katkestas lõpuks Jürka küsimisega:
„Ei tea, kudas siis jääb põrsaga?“
„Nii et lambatallest ega lehmamullikast ei hooli?“ küsis Ants vastu.
„Oleks esteks seapõrsaski,“ arvas Jürka.
„Jah, ruugaks seegi aias,“ lausus Lisete.
„Nojah, eks ta ole, või ta vale,“ muheles Ants ja lisas siis: „Kahju küll, aga peremeest ennast pole praegu toamail, nii et…“
15
