ja panen kindlad märgid, elate kui karud igaüks oma koopas, tahate, puudute kokku, ei taha, ei puudu. Ainult, muidugi, põllu- ja heinamaanuumadest pead lahti ütlema, teine tahab ju ka paar maalappi saada. Pealegi on sinul niikuinii liiga suured plärakad käes ja metsast teed iga aasta uut voodu juurde, nii et…“
Ants lõpetas, ilma et oleks ütelnud, mis ta õieti mõtles. Aga see selgus varsti ilma ütlematagi, sest ta hakkas maadele piire ja vaiu panema ning kutsus ka Jürka kaasa, et see oma silmaga näeks, mis ja kuidas. Nõnda läksid kõik paremad põllulapid ja heinamaaniidud uuele mehele ja Jürkale jäi ainult üks lohutus: ta võib metsast uut maad juurde teha.
„Ja pane sa tähele,“ seletas Ants Jürkale, „just see maa, mis sul nüüd rookimisele tuleb, on see kõikse parem tervel Põrgupõhjal. Puhas must muld nagu pigi ja sitke, nii et määri sahk rasvaga sisse, ennekui kündma lähed, muidu ummistab kui kitiga.“
„Aga vesi teeb liiga,“ katsus Jürka vastu vaielda.
„Armas inimene, see pole ju kuigi suur häda. Kraavid sisse, muud midagi. Ja võid kindel olla, et kui see uus maa, või nagu öeldakse, neitsilik maa, mõistad – neitsilik…“
„Küllap vist,“ lausus Jürka.
„Nii et kui see neitsilik maa on mõni aasta kuivand, mädand ja muhenend, siis on see niisuke maa, et tema sarnast pole teisel mehel juppigi,“ lõpetas Ants oma kiidulaulu maa neitsilikkusele.
„Aga esteks peaks pisut odavama rendiga,“ tähendas Jürka.
„Eks me seda näe,“ rääkis Ants vastutulelikult, „kas odavamaga või osalt võlgu, ega see siis nii tähtis ole, sõpru asi, eks. Pole meil esimest korda teineteisega tegemist, oleme tänini leppind, lepime ka edaspidi. Hoopis teine asi on võõrastega, keda näed esimest korda, nendega on hoopis teine asi. Aga mis teha, oma inimestest tuleb nappus kätte, noh, siis peab ka võõrastega.“
Nõnda siis algas Jürka elus uus ajajärk Põrgupõhjal – ta polnud enam üksi, vaid ühes üleaedsega. Aga suuremat ta sellest ei tundnud, sest tema ei läinud teise juurde ega teine tulnud tema juurde. Ometi oleks ta parema meelega hoidunud metsa kui üleaedse poole maja ja meeleldi oleks ta näinud, et keegi oleks selle nihutanud metsale lähemale. Lõpuks harjus uue olukorraga ja elu läks nagu muis-
150
