Lehekülg:Põrgupõhja uus Vanapagan.djvu/168

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Ei, vanamees, vaid kui kuulsin oma puusärgilaudade hööveldamist, tuli meelde, kui õnnelikult me kahekesi oleme eland.“

„Ja kui õndsalt!“

„Õndsalt ja õnnelikult! Ainult meie lapsed…“

„Jah, ainult meie lapsed.“

Siin jõudis Juula end vaevalt pidada, et Jürkale mitte Kusta ega noore Antsu lugu jutustada. Lõpuks ometi jättis ta selle Kusta enda asjaks, et las tema teeb seda õigel ajal, nagu ta lubas. Aga tungiv soov Kustast rääkimisega ette jõuda jäi ometi Juula rinda edasi põlema ja võib-olla poleks ta oma tahtmisest mõni teine kord enam võitu saanud, kui mitte Jürka ennustus poleks täide läinud – Juula hakkas nüüd tõepoolest surema. Isegi valud ja vaevad ilmusid, nagu arst oletanud, ja nõnda läks nii mõnigi tema antud pulber täie ette. Aga kõiki ei saadud ometi ära tarvitada, enne uinus Juula igaveseks. Ja et kalli raha eest ostetud ülejäänud pulbrid raisku ei läheks, tarvitas Jürka ise nad ära, sest ta arvas, et mis surijale hea, ei või ka tervele kahjulik olla. Tõepoolest ei märganudki Jürka tarvitatud ravimeist miskit halba, ainult et magas õhtul sissevõetud pulbri tagajärjel nagu surnu. Isegi harilikku norskamist polnud kuulda. Seda pani pesamuna Riiagi tähele ja ütles:

„Isa, sa kardad surnud ema.“

„Mh?…“

„Sa ei julge enam norsatagi, kui magad.“

Nüüd oleks tahtnud Jürka ka Riiale ema pulbrit anda, et ta oma isast niisugust asja ei saaks tähele panna magusa une pärast, aga kahjuks oli veel ainult üks pulber järel ja sellegi oli otsustanud Jürka ise ära võtta. Muidugi oleks võinud viimse pulbri poolitada, aga sellele mõttele Jürka ei tulnud, sest tänini oli ta ikka Juulale ja ka iseendale terved andnud, kuidas sa siis nüüd korraga peaksid poolitama. Nõnda ei saanudki Riia teada, kas ka temale tooks ema pulber magusa une, aga seda pani ta küll tähele, et kui ema oli maha viidud, hakkas isa uuesti norskama.

„Soo,“ mõtles Riia, „niipea kui emale sai muld peale, isa änam ei karda.“

Aga sellest oma mõttest ei lausunud ta isale endale enam sõnagi, imestas ainult, kuidas küll maailmas asjad on seatud: on elus, ei kar-


168