XVIII
Aga kõigest hoolimata Jürka ärkas mõne aja pärast nagu uuele elule: meel muutus rõõmsamaks ja töötuju kasvas. Ikka sagedamini kuuldus tema naljatamist lapsega, et sellest saab kord Põrgupõhja perenaine. Tundus, nagu võluksid Jürka omad naljasõnad teda ennast – nagu hakkaks ta ise oma sõnu ühes lapsega uskuma. Jürkal nagu ei tulnud enam pähegi, et Põrgupõhja pole ju ammugi enam tema oma, vaid kuulub Antsule. Uue hooga hakkas ta tööle, nagu askeldaks ta oma päriseksostetud maalapil: kaevas uut kraavi, puhastas vana, laastas ja silus heinamaad, rammutas põldu, nagu peaks ta igaveseks siia jääma. Naabriperemees, kes nagu Jürkagi Antsu rentnik, tuli kord Jürka askeldust vaatama ja ütles viimaks:
„Sa kütad aina meile põrgut.“
„Ei veel,“ vastas Jürka. „Aga küllap tuleb seegi aeg.“
„Mis ta veel tuleb, käes ongi.“
„Enne peab õndsaks saama,“ seletas Jürka.
Naaber ei taibanud hästi, kuidas Jürka sõnu mõista, ja ütles: „Saab siis inimene sellega õndsaks, et orjab teist?“
„Mina orjan iseennast,“ oli Jürka arvamine.
„Kuidas siis iseennast, kui kaevad Antsule kraavi?“
„Mina kaevan iseendale.“
„Põrgupõhja on ju Antsu, mitte sinu ega minu.“
„Aga meie elame siin.“
„Ants võib ju meid üles öelda. Minuga teeb ta ainult kahe-aasta lepingu.“
„Mina olen juba mõnikümmend aastat siin elanud.“
„Aga leping?“
„Mis leping?“
„Mitme aasta peale on leping kirjutatud?“
„Polegi kirjutatud.“
„Seda hullem! Ants võib su igal jüripäeval minema küütida.“
174
