„Paranda või ära paranda, rent tõuseb ikka.“
Need sõnad olid kui langev puu naabri pähe. Jumala eest, tee või ole kuis tahad, Ants kruvib ikka rendi kõrgemale, vahe on ainult selles, et üks parandab kohta, nii et võib renti tõsta, teisel tõstab renti, nii et pead kohta parandama, sest muidu ei suuda kõrgendatud renti maksta ja tuleb välja kolida. Aga kuhu sa, va vennike, kolid, kui Antsu „semlakid“ on igal pool ja kui tema käsi ulatub igasse ilmaotsa. Isegi kui tahaksid maa maha jätta ja mujal millegi tööga endale ülespidamist teenida, siis sealgi tunneksid sa varsti Antsu kätt. Tee mis tahad, paranda mis tahad, lõpuks lähevad kasud ometi Antsu tasku, sinule, kes sa kõik teed, jääb ainult näljakannikas.
„Jah, nii see on,“ lausus naaber lõpuks alistunult, „töö on nälja peremees.“
„Tööga saame õndsaks,“ kordas Jürka oma harilikku mõtet.
„Aga kui ma ei taha õndsaks saada, mis siis?“
„Sa oled ju inimene.“
„Kas siis Ants ei ole? Miks tema ei taha õndsaks saada?“
„Tema muretseb meie eest.“
„Sittagi ta muretseb!“ hüüdis naaber vihaselt ja sülitas.
„Aga kust sa tööd saad?“ küsis Jürka üsna rahulikult.
„Jah, see'p see ongi, et kust sa saad,“ lausus naaber natukese aja pärast.
„No näed,“ ütles Jürka rahuldunult.
„Küll oled sina õnnelik inimene!“ imestas naaber. „Sinusugune võiks põrguski elada.“
„Elabki, kui aeg tuleb.“
Sellest ei saanud naaber kuidagi aru: töötab teise heaks, et õndsaks saada, aga on valmis kas või põrgu asuma. Jürka pidi tõepoolest oh-oh olema, nagu kõik kinnitasid. Aga imelik, tööd murdis ta nagu ei ükski teine. Või on ehk töö ometi siin maa peal nende osa, kel pole jumalast antud täit aru? Aga kui Jürkal oleks tõesti arust puudu ja temal, naabril, täis aru, miks peab siis tema samuti Antsu heaks töötama nagu Jürkagi? Miks on jumal teda siis nuhelnud täie aruga, kui ta peab Jürkaga jagama sama saatust?
„Kui mina ometi asjast samuti aru saaksin kui sina, siis oleks mul poole kergem elada,“ rääkis naaber viimaks.
176
