„Aga sa ei saa ju tõendada, et Mall on varas, sul pole tunnistajaid. Pealegi, sa tead ju kirjasõna: ei pea härja suud siduma, kes su pahmast tallab. Mall lühendas sinu jalavaeva, muretses sinu maja, loomade ja lapse eest, milleks siis nii hirmus kiskuja olla, peab pisutki oma hingeõnnistuse peale mõtlema.“
„Aga mis saab Malle hingega, kui ta varastab?“
„Sa tead, röövelgi ristisambas läks paradiisi. Üldse, Jürka, va vennas, pane tähele, mis ma sulle ütlen: sina siin Põrgupõhjal elad nagu suure jumala selja taga või nagu karu oma koopas, ei sul ole tegemist ei varguse ega röövimisega, ei pettuse ega valetamisega. Aga tule inimeste sekka, siis näed, et need asjad on tarvilik leivakõrvane igapäevases elus.“
„Võib elada ka ilma leivakõrvaseta.“
„Ju siis ei või, kui kõik seda himustavad. Sellepärast on ikka nõnda, et kes rumal või tugev, see röövib, ja kes kaval või nõrk, see varastab.“
„Mina ei varasta ega röövi.“
„Aga miks sa siis käid võõras metsas seenel ja marjul või miks sa võtad mesilastelt nende mee, lehmalt tema piima, lambalt tema villa, vahel tema seljast nahagi?“
„Lehm ja lammas pole inime.“
„Ühed jumala pudulojused me kõik, kallis Jürka. Kes oskab ja jäksab, pügab teist inimest, kes seda ei saa, röövib vaest looma või maamulda ja õndsaks tahavad kõik saada. Meie kahekesi oleme pool eluiga siin koos elanud nagu head sõbrad muistegi, aga kas oled kuulnud, mis minust räägitakse? Ma olevat varas, röövel, külakurnaja, liiakasuvõtja, petis, kelm ja kaabakas, kel pole südant rinnas ega hinge ihus. Ja kuis on sinu endaga? Sina oled ometi elanud siin metsakurus nagu munk, kel on ainult üksainus soov – saada õndsaks…“
„Küllap vist,“ lausus Jürka, sest siinkohal arvas ta taipavat, millest jutt.
„Noh, ja kas oled kuulnud, mis arvatakse sinust?“
„Kes arvab?“
„Kõik ja ei keegi, nõnda on arvamistega. Arvatakse, et sina oled mõrtsukas, sest tapad tühja tööga; oled näljatäi, sest ei anna inimes-
188
