„Hea küll, et lüpsad ise, aga kas poleks targem asja teisiti seada?“
„Kuidas?“
„Vaata, Jürka, meie oleme üheskoos häid ja halbu aegu näinud, mina olen sind aidanud, sina mind toimetanud, nii et sa võid uskuda, et kui mina sulle nõu annan, siis tuleb see puhtast südamest ja sõprusest. Ja mina olen nõnda riskeerinud, et mul on põllu ääres kena majake ühes lehmalaudaga, ja mis oleks, kui sa lööks kogu selle kremplile siin käega ja tuleksid sinna, annan sulle põllulapi, lehma ja lamba saadad minu karja hulka, ise kopitsed ja teed, nagu vanadele vedrudele paras. Oled juba küllalt metsa ja padrikut rägunud, soid kuivatanud ja uut põldu teinud, las nüüd jätkavad nooremad, sinusugust ustavat sõpra oleks mul kodu lähemal vaja. Mis sa arvad sellest plaanist?“
„Tahan Põrgupõhjal õndsaks saada.“
„Noh, aga siis hakkab Mall oma palka nõudma.“
„Hakaku.“
„Aga kas see ei käi meie vana sõpruse vastu, et Mallele maksad tema palga välja ja minule mu renti mitte? Et vähemalt Mallegi vääriline olla, pean mina hakkama ka oma renti nõudma, eks. Noh, aga mis siis sünnib? Kust võtad sa raha? Su viimased loomad müüakse ära.“
„Kessee müüb?“
„Pead ise müüma või müüvad teised.“
„Kes teised?“
„Kohus.“
„Mis kohtul sellega asja?“
„Aga kui Mall kaebab ja mina ka olen sunnitud siis kaebama…“
Mehed vaikisid tükk aega, ja et Jürka suud ei paotanud, siis arvas Ants, et ta on valmis järele andma, sellepärast seletas ta edasi:
„Õieti öelda on ju see rent, mis sa praegu Põrgupõhja eest maksad, paljas saiaraha, sest mõtle ometi, kui palju siin on uut põldu ja heinamaad juurde tehtud. Kui ma sellega ometi olen leppinud, siis ainult meie vana sõpruse pärast. Aga igavesti ei või see nõnda kesta, sest muidu saab rahvasõna tõeks: sõber sõbra p…e koorib. Võõrastelt võiksin ma selle koha eest kohe kaks korda kõrgemat renti saada.“
190
