XX
Saadigi hakkama niihästi Malle palga kui ka Antsu rendiga, aga mitte nõnda, nagu Jürka oletanud. Või õigem: Jürka ei oletanud üldse midagi, sest Antsu seletusist hoolimata puudus tal asjast õige ettekujutus. Ants rääkis kohtust, aga Jürka oli ju millalgi ammu kohtus käinud ja seal ei sündinud midagi iseäralikku. Tehti küll mingisugune otsus, aga selle täitmist pole Jürka tänapäevani näinud, või kuigi on täidetud, siis nõnda, et Jürkal pole sellest olnud sooja ega külma. Tahetakse veel kord kohtusse kaevata, kaevaku, mis Jürkal sellest. Ja mis peaasi – aeg annab arutust, milleks mõtetega asjadest ette jõuda.
Nõnda elas Jürka Põrgupõhjal päev-päevalt edasi, ilma et isegi oleks õieti teadnud, kuidas või milleks. Kui ta toamailt lahkus, jäi seitsme-kaheksane Riia üksinda koduhoidjaks, ainukeseks seltsiliseks must kass. Oli Riia karjamaal lehmi vaatamas, siis olid Põrgupõhja hooned sootuks omasoodu, ainult kukk kahe kanaga kõndis õues. Aga siis hakkasid sündima mingisugused imelikud asjad. Kui Jürka koju tuli, leidis ta, et seale oli värsket rohtu kitkutud.
„Kes seda tegi?“ küsis Jürka Riialt.
„Mina, isa. Kitkusin kapsast.“
Jürka oleks tahtnud midagi öelda, aga sõna ei tulnud suust. Ometi oli tal üpris hea meel, et lapsest hakkab juba abi olema. Järgmisel korral leidis ta puhta piimapüti, mida tema oma teada polnud pesnud. Või oli ta siiski ja pärast unustanud? Mitte ei mäletanud. Siis leidis ta kord, et Riia juukseid on kammitud. Jällegi küsis ta lapselt:
„Kes seda tegi?“
„Mina ise,“ vastas laps. „Leidsin vana kammi ja…“
Jürka ei osanud muud teha, kui laskis oma suure käe paar korda üle lapse juuste käia.
„Sinust saab Põrgupõhjale perenaine,“ ütles ta viimaks.
192
