„Sina oled oma elueal teinud kümne eest, nüüd kutsun sind oma juurde häid päevi pidama, aga sina ei…“
„Ma ei usu sind, Ants.“
„Milleks ma peaks sulle valetama.“
„Sina tahad, et annan sulle oma kätega haritud maalapi.“
„Selle võtan niikuinii ja annan teisele, kes…“
„Kes on see teine?“
„Näe, siin ta seisab, tema maksab kahekordselt.“ Ants näitas naabriperemehele, kes seisis siinsamas ja küsis sellelt: „Peeter, on see tõsi?“
„Jah, mina maksan kahekordset renti,“ vastas see.
„Mis see kolmas mees tahab?“ küsis Jürka.
„See on tunnistajaks, et me tõtt räägime,“ vastas Ants.
„Ja et sa mu siit ära ajad?“ küsis Jürka edasi.
„Et sa siit minema pead, kas heaga või kurjaga. Sest mina ei taha enam Vanapaganat, vaid inimest, kes tuleb ühes minuga taeva.“
„Põrgu tulete kõik,“ lausus Jürka veendunult.
„Kui oleme Vanapaganast lahti, siis saame taeva.“
„Ja sina, Peeter, saad ka taeva, kui võtad minu käest maa, mis ma oma kätega harinud?“ pöördus Jürka naabri poole.
„Kui ei võta mina, võtab mõni teine, kaup on kasulik,“ seletas Peeter.
„Maa tahtjaid on küll,“ kinnitas Ants.
„Ja sina, Ants, ei taha enam mu sõber olla?“
„Pole enam kasulik olla,“ muigas see ja teised kaks naersid laia lõuaga.
„Hea siis küll,“ lausus Jürka ja tõusis rahulikult püsti, nagu oleksid asjad kõige paremas korras. „Meie vahekorrad on selged: mina olen Vanapagan, teie inimesed. Mina tahan õndsaks saada, teie põrgu minna, sellepärast teete mu paljaks. Antski räägib sõprusest, aga ta on vaenlane.“
200
