„Lammaste juures.“
„Ja kus need siis on?“
„Põllul.“
„Jumal tänatud!“
Aga Jürka sõrmede vahel suitses juba taelaraas. Ta vaatles teda nagu mõtlikult, tõstis siis silmad naisele ja lapsele, heitis pilgu uuesti suitsevale taelaraasukesele, sülitas paar korda sellele, pani ta maha ja hõõrus teda jalaga, kuni suits oli kadunud. Siis pöördus ümber ja läks kiiresti minema, õletuust kaenlas. Perenaine vahtis talle järele, mõeldes, et Jürka läheb koju, aga ei, tema tõttas küla poole.
„Hulluks läind teine,“ ütles Peeter, kes oli ilmunud naise kõrvale.
„Mis te talle tegite seal mitmekesi?“ küsis naine.
„Ei kedagi. Ants ütles talle üles, et peab Põrgupõhjalt ära minema.“
„Mis siis ime, kui ta hulluks läheb.“
„Tast pole ju enam rendimaksjat.“
„Aga sinust on, eks?“
„Ega ma ise, Ants kutsus kaasa, et…“
„Kus see nüüd ise on?“
„Lõhkise peaga kivihunniku otsas.“
„Muidugi, ega enne kuula, kui pea lõhki. Ime, et sinul veel terveks jäi.“
„Ime jah,“ nõustus Peeter. „On sel Vanapaganal rammu!“
„See'p see häda tal ongi, et karu jõud, aga lapse süda ja aru.“
„Arvad või?“
„Muidu vist tahab nii väga õndsaks saada.“
Peeter oleks ehk oma naisega veel kauem Jürka asja arutanud, aga hüüded hakkasid kostma Põrgupõhja poolt – seal kutsuti abi. Peeter tõttas sinnapoole, naine läks tuppa last magama panema.
Põrgupõhjal polnud enam tule vastu midagi parata, see oli neelanud kõik. Haohunnikki oli süttinud ja eluhoonetest eemal seisev heinaküün, mis oli ehitatud ärapõlenud vana asemele, võttis tuld, sest et asus alltuule. Suure vaevaga oli Antsu juurde jäänud mees selle saanud tule piirkonnast välja viia, muidu oleks temagi põlenud. Oli veel ainukeseks küsimuseks: mis teha Antsuga nüüd? Peeter tahtis minna hobust vankri ette rakendama, aga teine mees arvas, et vankri raputamine ja põrutamine tähendaks haavatule
203
