„Kas võtate selle pisikese kaltsukubu ka peale, et oleks ükski oma inimene matusel?“ küsis Viiu meestelt.
„Mis see on, poiss või tüdruk, mitte ei saa aru?“ küsis turbalõikaja vastu, kes istus kraavikaevaja kõrval kirstul.
„Kes siis poisile suurrätikut hakkab ümber siduma,“ lausus kraavikaevaja ja sülitas lirtsti ülalt alla.
„Oleks poiss, siis teine asi, aga tüdruk, see ju…“ arutas kivilõhkuja, kes hoidis ohje.
„Mis sel tüdrukul siis on, et ta ei või isa matusele,“ ajas Viiu vastu.
„Tule ise ka, siis teine asi,“ ütles turbalõikaja.
„Mina ei saa, mul omal väike piripill kodus,“ seletas Viiu.
Peeti nõutult aru. Mustusevedajagi pöördus vankri eesotsas õlgedel ümber, et vaadata, misuke see uus matuseline õige on. Natukese aja pärast küsis ta Riialt:
„Mis sul seal rätiku all on?“
„Näe!“ hüüdis Riia ja tõmbas kollaste silmadega musta kassi pea rätiku alt välja.
See otsustas asja. Sest mustusevedaja armastas kõiki loomi ning see oli õieti tema ainuke õige armastus.
„Tule siia, ma võtan su oma jalge vahele õlgedele, siin sul hea pehme,“ ütles mustusevedaja Riiale ja Viiu tõstis ta määratud paigale, nii et matuserong võis hakata liikuma. Aga kui juba kivilõhkuja songutas ohje ja vehkis vemblaga hobuste kohal – vehkis sellepärast, et loomad kartsid küll löömise ähvardust, mitte aga löömist ennast, sest nad mäletasid, et millalgi oli olnud valus, kui neid löödi –, hüüdis mustusevedaja äkki:
„Tpruu, kurat! Pea oma sugutäkud kinni!“
Ja kui hobused uuesti seisid liikumatult paigal, tõmbas mustusevedaja puskaripudeli taskust, ulatas selle Viiule ja ütles:
„Matuseliiku!“
„Mina ei võta kunagi, ainult vanamees…“ katsus Viiu vastu ajada.
„Eks siis saat vanamees lapsega siia,“ ütles mustusevedaja. „Kuidas siis matusele, kui ei võta matuseliiku.“
Ja kartes, et muidu ehk tõstetakse Riia ühes kassiga vankrilt maha, võttis Viiu pudeli vastu ja tegi suu seks. Nüüd võttis mustusevedaja pudeli ja pakkus ka Riiale.
216
