suuremas imestuses, mis muutus juba ärevuseks. „Ta on ju kahe poolt alla kirjutatud, üksi ei saa ometi niisugust lepingut muuta.“
„Aga ometi on leping muudetud,“ kinnitas Peetrus. „Hingede-päeva ei ole, aruannet ei ole, hingi ei ole.“
„Ära räägi rumalust, Peetrus,“ ütles Vanapagan nüüd sõbralikult. Aga Peetrus vastas talle külmalt ja tõrjuvalt:
„Palun oma familiaarsused jätta, me pole enam tuttavad.“
„Tohoo tont ja põrgu!“ hüüdis Vanapagan nüüd, sest tal kippus arust nappus kätte. „Mina tunnen sind ja sina tunned mind juba sest ajast saadik, kus sa oma isanda salgasid, kuidas me siis tuttavad pole. Oleme ju!“
„Ei ole,“ kinnitas Peetrus. „Niisugune on käsk, muud ma ei tea. Palun võtke sõrmed klapi vahelt, et ma võiksin selle sulgeda.“
Neist sõnust ja Peetruse hääletoonist taipas Vanapagan lõpuks, et taevas puhuvad tõepoolest mingisugused uued tuuled, ja murelikult lausus ta endamisi: „Mis hakkan ma küll põrguga ja oma poistega peale, kui hingi enam ei saa! Milleks mulle see põrgu oma tahma ja tossuga?“
„Külamees, koristage heaga oma näpud taevaklapilt,“ ütles Peetrus Vanapagana mõtiskelu vahele, „muidu pean uued vahendid tarvitusele võtma.“
„Kallis sõber Peetrus…“ algas Vanapagan paluvalt.
„Meie ei ole enam teie sõber,“ ütles Peetrus vahele.
„Aga te olite kord,“ vastas Vanapagan, „ja selle olnud sõpruse nimel palun ma sind, paota uks silmapilgukski ja lase mind sisse, et võiksin õieti kuulda, milles asi.“
„Mul ei ole enam luba teid sisse lasta,“ ütles Peetrus nüüd pisut sõbralikumalt.
„Aga ehk võid sa ise üürikeseks välja tulla, et paar sõna mõistlikku juttu vesta, nagu oleksid alles endised õndsad ajad?“ küsis Vanapagan. „Saa ometi aru, kallis vana sõber, ma ei julge nõnda kojugi minna. Sest mis ma ütlen eidele, mis poistele, kui lähen tühjade kätega.“
Peetrus mõtles natukene ja ütles siis:
„Hea küll, ma tulen välja, aga võta sõrmed enne klapi vahelt.“
„Tuled sa ikka tõesti?“ küsis Vanapagan usutades.
230
