„Tähendab, kõik röövlid ja mõrtsukad taeva, mis?“ küsis Vanapagan.
„Seda mitte, vaid…“
„Kolmat pole ju,“ rääkis Vanapagan vahele, „inimene läheb kas taeva või põrgu.“
„Taevas on tuldud kolmandale mõttele.“
„Missugusele?“ küsis Vanapagan ärevalt.
„Et kui inimene on ehk tõesti nõnda loodud, et ta üldse ei või õndsaks saada, see tähendab kui inimese loomine on äpardunud, siis tuleb see tagasi võtta,“ seletas Peetrus.
„Mis tuleb tagasi võtta?“ küsis Vanapagan arusaamatuses.
„Inimene.“
„Mis see tähendab?“
„See tähendab seda, et inimsugu, nagu ta on, lastakse hävineda ja olnud inimeste hinged kogutakse taevast ning põrgust kokku ning saadetakse sinna tagasi, kust nad on tulnud.“
„Teed sa nalja või?“ küsis Vanapagan. Kuid Peetrus vastas endise tõsidusega:
„Taevas ei heideta nalja.“
„Siis tähendaks see kogu seniste ürituste, pingutuste ja saavutuste hukku,“ lausus Vanapagan natukese mõtlemise järele.
„Nii see oleks,“ nõustus Peetrus vaikselt ja lisas: „Sellepärast olekski nii tähtis, kui sina läheksid inimesena maa peale, et katset teha, kas ehk ometi pole võimalik õndsaks saada. Teiste sõnadega: sa peaksid inimesena tõendama, et mitte jumal oma loomisega pole äpardunud, vaid inimesed äparduvad oma eluga ja et nõnda on õigus ja kohus, kui nende hinged lähevad põrgu.“
„Ja sa arvad, et uusi tingimusi hingede saamiseks ei tule?“ küsis Vanapagan tungivalt.
„Seda pole karta.“
„Siis lähen ma maa peale inimeseks,“ otsustas Vanapagan.
„See on rõõmuks minule ja kogu taevale,“ ütles Peetrus kergendatult ja tahtis tõusta, aga Vanapagan pani oma käe tema põlvele ja palus:
„Üks silmapilk veel. Väike praktiline küsimus: kas ma võiksin ka oma vanamoori maa peale kaasa võtta?“
233
